Eveliniga Balil -- esimese osa esimesed 20 minutit

Vastu tulles mitme inimese palvele, asun nüüd saadet vaatama ja seda kommenteerima.
Teen seda jooksvalt.
Numbrid tähistavad saate sekundeid ja minuteid, vaatan esimest osa.

00 02
Appi, see on nii pikk, 41 minutit!

00 40
Intro kestab ikka veel. Hakkan sellest juba tüdima.

01 00
Intro saab viimaks läbi.

01 48
Evelin on lõpetanud klubimuusika saatel oma kodus kohvri pakkimise ja on äkki juba Balil. Alustab monoloogi.

02 15
Appi, staatilisele Bali kaadrile järgneb selle kohvripakkimise jätkumine!

03 03
Palun, Evelin, jõua ometi kohale! Need lennujaamad ja lennukid pole eriti köitev jälgimine!

03 13
Katkenud staatiline kaader monoloogiga jätkub.

03 38
Saame teada, et teda aitab negatiivsetest emotsioonidest vabaneda jooga.
Kas igavus ja tüdimus on negatiivsed emotsioonid?

03 50
Saame teada, et naisel aitab eluraskuste puhul koopasse tõmbumine, kuna seal on turvaline ja seal on vaikne. Koobast ei täpsustata.

04 09
Evelin vaatab oma nädala plaani.
Mulle tundub, et tavaliselt on reisisaated kuidagi tempokamad ja eelnenu oleks vabalt võinud mahutada ühte minutisse.

04 16
Lõpuks oleme vist jõudnud Balile. Aga ei tasu olla liiga lootusrikas.

05 15
Jätkub monoloog vaheldumisi Bali kaadritega. Saame teada, et elame Lääne ühiskonnas nagu maatriksis. Annan endale lubaduse, et vaatan saadet 20 minutit. Või äkki 10?

05 56
Saame teada, et Evelin on elanud 8 aastat väga erilises maatriksis ja et teda ei huvita teiste arvamus; lisaks veel eneseabiõpikute käibetõdesid.

06 24
Saame teada, et Evelin on liiga kaua elanud endast ainult andes.

07 02
"Ja ükski mees ei julge sind vaadata nagu naist". See käib esileedi raske elu juurde. Monoloog paraku jätkub.

07 22
Evelini sõnul hakkas tema energia Balil niimoodi liikuma, et mehed hakkasid teda uuesti vaatama.
Ja see oli hästi huvitav tunne.

09 25
Vahepeal on kaamera kinnitatud sõitva motorolleri külge, näeme lõputut sõitu Balil, taustaks kellegi teise naise jutt sellest, kuidas ta elu end ammendas. Lõpuks näeme rääkija nägu. Kena blondiin ebamäärases vanuses. Nimi: Kadi Tombak.
Mõtlen, et juba 10 minutit täis ja pean veel teist sama palju vastu küll. Kuigi ütlemata igav on.

10 51
Unelevad kaadrid jätkuvad Evelini sama monoloogiga. Seni pole me midagi sisulist Bali kohta teada saanud, kui mitte arvestada fakti, et Evelinile seal meeldib.

12 44
Mitte mingit muutust! Unelevad kaadrid muusikaga monoloogi vahele meenutavad lennukis näidatavaid reklaame sihtkoha kohta.

13 05
Evelin teeb esimese sisulise avalduse: ta lahkus Eestist sellest metsikult negatiivsest keskkonnast. "Ma ei jää teie kätte! Aga ma tulen tagasi!"
Mõtlen, et kas igavus ei ole negatiivne. Meenub artikkel uuringu kohta, mille järgi igavus mõjutab inimesi aju täpselt samamoodi kui füüsiline valu.

14 42
Evelin on hakanud meenutama tüütut tegelast seltskonnas, kes räägib mingeid segaseid oma elu puudutavaid lugusid, nimetades inimesi, keda me ei tea. Saame teada, et tal on tutvusringkonnas 5 joogaõpetajast sõbrannat, kelle kõigi nimi on Kadi. Seda on tõesti palju!

14 56
Ja lugu läheb edasiii....

16 06
On olnud veel (samasid!) looduskaadreid, lisaks armastab kaamera liibuvates retuusides naiste tagumikke. Kellelgi ei tule pähe tutvustada Bali saart kui sellist.
Evelin on alustamas joogatundi.

16 44
Lõpuks on joogamatid maas.

18 04
Ma ei ole kindel, kas reaalajas joogatunni algust koos viirukiga sahmerdamisega on nii huvitav vaadata... Ja see jätkub... Mainiks veel 1990ndate stiilis efekte kaadrite vahel.

18 49
Ja jätkub... Ma pole ka kindel, kui palju on Eestis naisi (millegipärast eeldan, et vaatajatena peetakse silmas naisi, äkki see on shovinistlik või eelarvamuslik...), kes vajavad joogaõpetaja selgitust teleekraanilt, et misasi see jooga on.

19 12
Evelin on dressipüksid jalast võtnud, näeme ta alaseljatätoveeringut. Naised venitavad end.

19 27
(Vist) mootorrattaga sõitnud naise hääl: "Meil rehab`is küsitakse, et mis jooga see on, mis me siin teeme."
Korraks tekib huvi, et mis rehab. Seda teemat ei puudutata. Saame teada, et naine ise ka ei tea, mis jooga see on.

20 00
Aegluubis joogaõpetaja keha liikumas, ta räägib sama ebamäärast juttu edasi.
Missioon täidetud!

Ajakiri "Libud" (pluss "Litsileht")

AJAKIRI "LIBUD"
Jõulujutt

Eile mõtlesin, et oleks tore saata vabanduseks lilled või shokolaadikarp koos vabandava kirjakesega kõigile inimestele, keda olen viimase vähem kui seitsme päeva jooksul avalikult solvanud. Et see oleks omamoodi tore kontseptuaalne zhest.
Et ma peaksin vabandama kõigi kunstnikupalga saajate ees, kuna reede hilisõhtul peolt tulles lugesin korraga mitut äraütlemist, sealhulgas kunstnikupalga oma, ja panin FB-sse üles mõtiskluse teemal, kas on OK soovida oma konkurentidele surma. (Jah, ma jätkuvalt pean end nende konkurendiks, kuigi zhüriiliikmest väidetavalt kohaliku kunstiskeene juhtivideoloog avaldas hiljuti arvamust, et Warhol on sama kindla peale minek kui Tauno Kangro või Navitrolla. Ju mul on kõrge enesehinnang.)
Ühtlasi vaatasin uue geiklubi pilte ja üritasin tabada teatud naisteajakirja peatoimetaja fotosid ning kirjutada sinna kommenteeriks "lollid litsid". Ja sõimasin mu postituse kallal näägutanud tuntud naiskirjanikku staarnurisünnitajaks.
Naisteajakirja peatoimetaja blokkis mu pärast seda, kui avaldasin mõni päev hiljem siin Mustamäel ema järgi vaadates avaliku vabanduse, öeldes, et lolli litsi all ma kedagi muud kui tema ei mõelnud. See tundus hea nali. Pealegi ei salli see peatoimetaja mind niikuniii, kuna ma avaldasin oma blogis mõni kuu tagasi reportaazhi Evelin Ilvese saate salvestusest, aga tema on endise presidendiproua suurimaid fänne.
Ajakiri "Libud" (nimi muudetud) -- sellega oli mul umbes selline viha-armastuse suhe nagu praegu Objektiiviga. Ühelt poolt ei salli ma kummagi esindatud maailmavaadet, samas on/olid mõlemad kohati intrigeerivalt alternatiivsed. Ja mõningatele mõtetele, mida nad esindavad, kirjutan ma ka alla. Näiteks meeldib mulle Objektiivi ringitõmbamisevastane maailmavaade, samuti suudan ma enam mitte kuigivõrd praktiseeriva dominana siiski totaalselt suhestuda selles portaalis massiliselt avaldatud fetishipiltide ning geiparaadi fotodega. Ja mulle meeldivad ootamatud ja ekstreemsed meediafenomenid. Ja teada saada, "kuidas päris elu on". Kuigi ma ei arva, et rikkad pärijannad (kelle hulka ma kahjuks ei kuulu) elavad vähem "päris elu" kui hambutud üksikemad maal. Ajakiri "Libud" meeldis mulle, kuna sealt võis lugeda näiteks sellest, kuidas töötu kassapidaja Raplast asutab selle linna juba kolmandat esoteerikakeskust, samuti seda, kuidas 20 a kogemusega stripparist sai sujuvalt sensitiiv. Lisaks oli seal igas numbris mõni lugu väga vaestest ja puuetega lapsi kasvatavatest naistest. Mis olid loomulikult südantlõhestavad.Samuti ei põrganud "Libud" tagasi avaldamast üle lehekülje uduseid mobiiltelefoniga tehtud klõpse, kus portreteeritava nägu oli vaevu äratuntav hägus laik. Võiks peaaegu öelda, et tegu oli white trash-elu kirjeldava naisteajakirjaga, mis oli omamoodi võluv nagu Here Comes Honey Boo Boo, kui mööda vaadata faktist, et siin on kõik valged. Kuigi kogu see kohalik white trash niiöelda on loomulikult natsid ja kardavad 2015.a. kogu maailma 65 miljonist pagulasest Euroopasse jõudnud 1 miljonit (kellest siia on jõudnud vist käputäis ukrainlasi ning mõni afgaan) nagu tuld.
Ajakirja "Libud" põhimõte oli nähtavasti, et vaesed naised eelistavad odava välimusega toodet (sama fenomeni kirjeldas mulle juba 1990ndatel aastatel reklaamiagentuuris töötav sõber, kes kujundas odavpoeketi jaoks konserve, mis nägid välja, nagu oleks sildi trükkimisel midagi valesti läinud). Seega kasutati ennekõike "erakollektsiooni" kuuluvaid fotosid, või tegid intervjueeritavad endale ise meigi. Selle kohta kasutati väljendit "kodune". Seega neil üldiselt meikijat vaja polnud, välja arvatud vanemate daamide puhul, nagu Edda Paukson. Kelle meikimise otsa ma endale saingi. Proua Paukson oli imearmas, ja kogu see lugu nii intrigeeriv iseenesest, et mu fotograafist sõber tahtis omal algatusel pilte teha sellest, kuidas staarastroloogile fotomeiki teen. Pildid tulid imearmsad, ja ma panin need rõõmsalt oma FB meigilehele üles. Sain küll kohe varsti hüsteerilise telefonikõne peatoimetajalt, kes nõudis, et ma need maha võtaks ega nõustunud kompromissiga, et ma jätan mitte nende ajakirja fotograafi tehtud pildid üles, aga võtan igasuguse selgitava teksti ära. Konkurendid saavat haisu ninna nende plaanist staarastroloogiga. Võtsin suure kahjutundega fotod maha, proua astroloog andis vahepeal umbes kolm intervjuud "konkurentidele" ja koostas ka mõned horoskoobid, enne kui "Libud" enda omad avaldas uuel aastal. Sain sealt veel korra tööd ning mõne aja pärast liideti "Libud" natuke glamuursema, aga muidu analoogse väljaaandega "Litsileht" (nimi muudetud).

Ja eile blokkis mind ära tegelikult imearmas Mart Ummelas, kuna tegin nalja Ekspressi portreeloos temast kirjeldatud Ummelase töö üle. See koosnes ühe vestlussaate juhtimises nädalas, samuti pressiteadete saatmisest ning Tallinna TV FB -lehele "ebakorrektsete" postituste tegemises. See oleks mu unelmate töökoht, kasvõi poole kohaga, neil päevil, kui siin Mustamäel oma haige ja vana ema järgi vaatan.

Ja kui osade solvatute ees olen juba vabandanud (naiskirjanik; üks luuletaja, kellele tunnistasin, et võisin teda küll sitaks luuletajaks sõimata, aga tegelikult nii ei arva, kuna pole ta luulet lugenudki; üks kunstnikupalga saaja) ja ma tegelikult arvan, et neil polegi häda midagi, siis Ummelasest on mul küll südamest kahju.
Aga kulleriga talle millegi saatmiseks on mul vaja ta telefoninumbrit (ta aadressi kinnisturaamatu andmetel omamoodi nuhkimisgeeniusest sõbranna juba saatis). Seega, üleüldise jõulurahu huvides oleksin äärmiselt tänulik, kui keegi selle mulle annaks.

Äri Eesti moodi: netilelevisiooni asutamine

Sellise teksti leidsin ka, kirja pandud pärast seda, kui Kanal 8 oli pankrotti läinud ja osad sellega seotud inimesed tahtsid asjaga kuidagi jätkata. Olen muutnud nimesid ja muid detaile, peale mõne, et kaitsta osaliste identiteeti.

Niisiis: loodava produktsioonifirma avakoosolekul, nagu mingi USA indiekomöödia.

Mingi endine kinnisvaraärimees, tuntud kinnisvarafirma asutaja on saanud mingilt põhjajoonud advokaadilt enda kätte vanalinna maja. Kinnisvaratüübil on koljutraumast , joomatsüklitest ja kokaiinist ajukahjustus (ta räägib oma läbielamistest mulle isiklikult) ---ja tahab positiivset energiat maailma tuua. Lähemalt: teha televisiooni ... See maja on renditud vähemalt aastaks noorte kätte, kes seal juba on hakanud pidusid korraldama. Pinksiklubi -- uus peopaik, mida haldab Diletantide Avangardi korraldaja Vootele Vaher, kes varem korraldas oma pidusid Polymeris. Vootele domineerib koosolekul. Ta räägib, et tahab teha reality-t pealkirjaga "Tankist otsib mantlipärijat". Lisaks on pilves olekuga IT-poiss rastapatsidega. Ja vana tuttav Tallinna TV-st, Mark. Mark on peente näojoontega ja peene kondiga endine diiler, nüüd rohkem operaator. Mäletan, kuidas käisime Margiga koos võttel Lõuna-Eestis ja ta kurtis, et pikast alkoholi-ja narkotarbimisest on tal maksakahjustus. Veel on üks vaikne monteerija ja üks vaikne operaator, kes samuti Kanal 8 jaoks töötasid. Tehnikasaate Teodor, kes pärast koosolekut Sally selga masseerib --- juba Kanal 8 Kadrioru stuudios võis teda kontorinaisi sõna otseses mõttes masseerimas näha... Vanem kibestunud olekuga naisterahvas, kellel puuduvad minu arust esihambad. Väidetavalt tegeleb müügiga. Helimees Heino, kes nüüd töötab teatris ja mossitab ning pööritab avalikult silmi, nähes koosolekul toimuvat kaost. Sallymainib uhkusega K-d. Kah operaator ja tuntud narkoeksperimentaator. Vootele hakkab naerma. K suhtlevat viimasel ajal seentega. Sally kinnitab, et K on normaalne inimene. Vootele ei jää vastust võlgu: "Muidugi normaalne inimene! See, kes seentega suhtleb, ongi normaalne! Ta räägib nüüd, et iga inimese ajus on mingi protsent seent!"

Sirvin koosoleku ajal, mille käigus Sallyüha heitunum välja näeb, kontorist leitud raamatuid. Evelyn Ilvese kokaraamat. Sisekujundusõpik. Maagia käsiraamat.

Ega midagi ei otsustatagi. Peale selle, et Youtube`i kanal tuleks luua, sihtasutus samuti, reklaami müüa, sponsoreid leida ja saateid teha.

Meenub, et Kanal 8 kommunikatsioonijuht helistas mulle mõned päevad tagasi ja lubas, et kanalit näeb 1. veebruarist Elioni kaudu. Samuti kutsus produtsentide koosolekule. Kanal 8 omanikering ei tundugi äkki enam nii lootusetu kamp...

Saabub K ja tuleb otse minu juurde. Ta silmis on hullu pilk. K-l on idee: kas Kanal 8 saamata töötasu eest kohtusse kaevata või siis varastada selle tehnika ning maha müüa.

Koosolek lõppeb vaikselt.

Sally kurdab, et midagi oli vist valesti, ta nina on kinni. See tähendavat alati negatiivsust kellegi poolt. Mary on äärmiselt New Age.

Kinnisvaraärikas, 40-aastane mees, kes mõjub vanemana, räägib, kuidas istus mingikl peol kanepit suitsetavate ning tablette söövate noorte hulgas --- ja tundis, et see on just see energia ja see pilt, mida ta maailmale sellest majast edastada tahab. Ta teeb veel selle asja ära, kustutab oma karmavõla, mis seisneb inimeste koduta jätmises kinnisvaraäri käigus (ta oli läinud prügivedajana tööle pärast kinnisvaraäri saadud ilmutuse käigus ning näinud oma kliente massiliselt prügimäel toimetamas) --- ja läheb siis soojale maale elama. Ta räägib, et osa inimesi on hundid ja osa koerad. Tema tundvat kohe hundid ära, ja Eestis olevat neid ainult kaks. Ta mainib tuntud endise allmaaliidri nime. Samuti kurdab ta, et rikkad mehed joovat end siin surnuks. Et maja omanikust advokaat olevat joonud koos oma naisega. See naine on surnud, advokaadil lõhkes peas veresoon ja ta on nüüd invaliid.

Aga on see maja, need ideed ja tahe tuua maailma head energiat...

Protestantliku tööeetika ohud

Selle teksti kirjutasin kaks aastat tagasi, kui olin mitu kuud töötanud eratelevisioonis Kanal 8, mis läks rekordilise kiirusega pankrotti. Saatsin selle loo Postimehele, aga ei saanud mingit tagasisidet.

Protestantliku tööeetika ohud

Väidetavalt on katoliku ja õigeusu kirikute juures tegutsevatel kerjustel oma oluline funktsioon . Räbalates või vigane kerjus vihjab, et igaühe positsioon siin maailmas on ebakindel ja et  hetkeheaolu eest tuleb tänulik olla. Protestantliku taustaga maailmas, kuhu meiegi kuulume, on aga lood teisiti. Maine edu on kindel märk kõrgemate jõudude soosingust ning rikkus tasu voorusliku elu eest. Eesti on küll üks kõige vähema usklikke maid maailmas, aga sajandite jooksul sisseharjunud hoiakute eest pole pääsu.

See protestantlik tööeetika on kohalikele varakapitalistlikele tööandjatele aga väga mugav. Nagu teavad kõik Eestis, juhtub siin väga tihti, et inimestele nende töö eest ei maksta.  Need lood jõuavad tihti meediasse --- aga väga paljud ka mitte. Olen viimastel nädalatel kuulnud näiteks suurest kohalikust ehitusettevõtjast, kelle allhankega ehitatud uue kino puhul jäeti vähemalt osadele ehitusmeestele maksmata, samuti tuntud Eesti kirjastusest, kes on oma töötajatele juba mitme kuu palgad üle kandmata jätnud. Mõlemas firmas töötasid või töötavad mu tuttavate elukaaslased, nii et ebamäärastest kuulujuttudest on asi kaugel. Kuulsin, et kirjastuse jamadest ei tohi kellelegi rääkida --- äkki keegi arvab seepeale, et ettevõttel läheb halvasti... Eesti töövõtja on tihti uskumatult lojaalne. Aegajalt ei pea küll mõni  vastu ning nii oleme ajakirjanduse kaudu kuulda saanud, et näiteks üks suurimaid Eesti kommertstelekanaleid ei  tee tihtipeale oma töötajatega lepinguid. Ka mina ei näinud Tallinna TV-s kaks aastat oma kunstisaadet tehes mitte ühtegi kirjalikku kokkulepet. Suuline leping on ka leping, öeldi selle peale.

Nüüd lennutas end  samuti töötajate palgaskandaaliga Eesti meediasse  uus televisioon Kanal 8. End sellega sügisel sidudes teadsin ettevõtmise riske. Ega asjata kõik mu sõbrad-tuttavad, kes kuulsid, et produtseerin, toimetan ja juhin kultuurisaateid just avatavas uues kodumaises telekanalis, kommenteerinud seda afääri peaaegu identselt. „See on hulljulge!“, kuulsin korduvalt. „Õilis“, ütles hea tuttav Kanal 8 kontseptsiooni kohta, kui seletasin, et eesmärk on  suures mahus omaproduktsiooniga saated, mitte sisseostetud formaadid või  välismaised seriaalid. „Sellist televisooni oleks tegelikult vaja“ --- seda kuulsin ka hästi mitu korda. Olin nende kommentaaridega nõus ning tegin oma tööd edasi.

Nüüd teavad kõik, et Kanal 8-l ei ole läinud nii hästi, kui asutajad lootsid. Mitukümmend inimest on teinud üks kuni viis kuud ilma rahata või sümboolsevõitu tasuga tööd.  Olulised investeeringud jäid kriitilisel hetkel saamata. Omanikel pole olnud telekanali tuleviku ja struktuuri  kohta ühtset visiooni. Töötajatele ja hiljem juba meediale on õigel ajal piisavad selgitused juhtunu kohta võlgu jäädud.  Olen isegi rääkinud nii oma sõpradele kui ajakirjanikele, kuidas tekkinud infosulus produtseerisin kõige kiuste kirjandussaadet edasi, sõites sponsori kinnimakstud bensiiniga Tartusse võttele, teel sinna kõigi tiimi liikmetega hädavajalikku klaasipuhastusvahendit klappides. See on ettevõtmise negatiivse alatooniga pealispind. Mille all on aga  mitmekümne inimese usk ja lootused, koostöö ning pühendumine. Tegelikult ongi võibolla nii väikse rahaga uue eratelevisiooni asutamine võimatu. Aga võibolla ka mitte. Ja äkki on seesama meil kõigil sügaval seesistuv protestantlik tööeetika (ja kapitalismi vaim) just see, mis takistab kriitilisel hetkel tunnistamast, et ollakse hädas. Et võibolla ongi tehtud vigu, aga kindlasti pole need olnud pahatahtlikud. „Kapiprotestantidena“ on meil raske uskuda , et kui on ka läinud halvasti, ei tähenda see, et oleme vääritud ja väärtusetud inimesed. Ja et mõnikord tasub nii küsida kui ka vastu võtta nõu ja abi.

PÖFF-i filmid (ja üks muu)

Allied/ Liitlased
Selline klassikaline Hollywoodi psühholoogiline thriller /sõjafilm, kaasahaarav ja suurepärase kunstnikutööga. Vähemalt mina suudan hästi aega veeta, vaadates ajastugrimmi ja punase huulepulga toone, milletaolisi enam eriti ei kanta, 1940ndate kostüümide erinevust prantsuse kolonialistide Casablancas ja Londoni boheemlaslikes ringkondades, vaheldumisi psühholoogilise pingega laetud sõjastseenidega. Lisaks meenutas lugu Graham Greene`i lühiromaane, mida üks peategelastest seal muuseas luges.

Ja nüüd PÖFF. Vaatasin kolme filmi festivali kahel viimasel päeval. Valisin need festivali koduka kirjelduste järgi -- ja pean tunnistama, et filmid on seal nii üles kiidetud, et järgneda võib pettumus.

Rahvuse sünd / Birth of a Nation
Kirjelduse järgi ülioluline ajalooline film mustanahaliste orjade ülestõusust 19. sajandi USA lõunaosariikides ning selle juhist, Nat Turnerist. Mitu olulist auhinda viimaselt Sundance`i festivalilt, seal 12,6 miljoni USD eest maha müüdud jne. Üllatus-üllatus, tegu on millegi teleteatrisarnasega, kus kaadris pole kunagi naljalt üle 10 inimese näiteks. Karakterid on äärmiselt mustvalged; nagu ameeriklased ütlevad : literally and figuratively speaking. Kõik valgenahalised tegelased on moraalsed värdjad, kõik meessoost valged tegelevad ERANDITULT mustanahaliste orjade piinamise, vägistamise ja tapmisega. Kas auhinnad oluliselt festivalilt tulid süütundest? Kuna arvestasin järgmise seansi algusega valesti, lahkusin saalist umbes pool tundi enne filmi lõppu, olles enne otsustanud, et kui film on kaasahaarav, siis ma seda ei tee. Enne viimast pooltundi polnud orjade ülestõusu kohta mitte mingeid vihjeid.

Fashionista
Võib öelda, et sattusin vihma alt räästa alla, lahkudes eelpoolkirjeldatud filmi seansilt Fashionistat vaatama. "Teleteatri asemel tudengifilmi vaatama", mõtlesin. Montaazh tundus kuidagi vanamoeline, samuti filmi läbiv psühhedeelia, nagu 1960ndate lõpu eksperimentaalkinost, meenutades legendaarse Donald Cammelli filme (soovitan kõigil vaadata temast tehtud dokki "The Ultimate Performance"!). Sama võib öelda tegelaste identiteetide vahetussemineku, lisaks läbi filmi korduvate kaadrite kohta. Oli ju Cammelli filmiideaal see, et kõik toimuks ühel ajal. Kõik saab selgeks ja sobitub ühele kohale filmi lõpulausega: "Inspireeritud Nicolas Roegi filmidest". Donald Cammelli ja Nicolas Roegi filmide autorlus on omaette teema, aga sellega enda kurssi viimiseks soovitan vaadata eelpoolmainitud dokki.

Suited/ Ülikonnas
Tehniliselt laitmatu, suure USA telekanali HBO produtseeritud (kaasprodutsent Lena Dunham) dokk transseksuaalsetele klientidele keskendunud rätsepatöökojast NYC-is. Olen alati arvanud, et üks viis teha mitteköitvat dokki on mitte vaatajat filmi tegelastega piisavalt tuttavaks teha, näidates neid peamiselt aktsioonis. Ükskõik kui kinematogeeniline taoline aktsioon on (hiljuti vaatasin just dokki Itaalias tegutsevatest eksortsistidest), muutub see ilma tegelasi puudutava sügavama plaanita siiski mingi hetk ühetaoliseks. Sellel filmil, mida praegu arvustan, seda viga tehtud pole, nii möödub 1 tund ja 18 minutit seda jälgides ilma igavust tundmata.

Päeva kangelane

Lähen läbi tuisu ja lume vanalinna nurgatagusesse, Soho tuleb vastu. Lähen läbi mahajäetud restoraniköögi ja baarimööblit täis käänulisse võlvlaega akendeta keldrisse, mille ühes otsas on uue (sõna otseses mõttes!) kunstniku ateljee. Seinal olevast telekast tuleb maheda häälega tai chi õppevideo. Samasuguse maheda tooniga räägib nüüd seda idamaist ala harrastav kunstnik ise.
Viirukihõng ei suuda päriselt enda alla matta õhus hõljuvat ning keskaegset atmosfääri süvendavat reoveelõhna. Kuulen, et see on enda sisemise puhastamise väline tagajärg. See on nali. Sõna "energia" kasutatakse üldse palju. Saan aru,et päevakangelane on elanud läbi tõsise uuestisünni mitmel tasandil ning elatub nüüd kunstist. Sisekujunduse kohta kasutab ta väljendit "ruumikunst". Vaidlen vastu selle kasutamisele pressikas ning seletan, et sõna "sisekujundus", nagu ka "disain", sisendavad austust. Tõsiste idamaiste eetikute maailmavaadet näitab ka suhtumine keldris elavatesse rottidesse. "Need ei sega meid. Nad olid siin enne meid."
Kolm tundi hiljem olen läbi hämarduva vanalinna kodus tagasi. Olen kuulnud elust Tais, vaadanud kunstniku teoseid ning kirjutanud valmis pressiteate, asendades näitusetegija meedias tuntud hüüdnime tema praeguse, lisandunud keskmise nimega kodanikunimega.

Endine meelelahutusiärimees, praegune sisekujundaja, disainer ja kunstnik Toivo Freeman Pilt avab järgmisel teisipäeval, 15. novembril kl 14 oma esimese näituse pealkirjaga "Asian Lovers" restoranis Tai Boh (Vana-Viru 15).

Toivo Pilt on kunstnikuna iseõppinu, kui mitte arvestada maali-ja vitraazhistuudiumi legendaarse kunstniku ja sisekujundaja (Tai Boh, Manna La Roosa, Võitlev Sõna...) ateljees. Ka Toivo Freeman Pildi kontol on juba mitme restorani interjöör (Võit, Lovesexmoney, Sex Püstols Tallinnas, Skyhigh Phuketis Tais). Viimased neli aastat identifitseerib ta end eelkõige kunstnikuna ning spirituaalsel teel käijana.

Oma esimesel isiknäitusel "Asian Lovers" eksponeerib Toivo Freeman Pilt kolmemõõtmelisi erinevas formaadis teoseid, mida võib pidada omamoodi ikoonideks. Need on teostatud maalis, kollaazhis ning neid seob omavahel unikaalne peegelvitraazhitehnika. Viimase põhjal võib Freemani pidada ka Soho koolkonna esindajaks --- on ta ju löönud kaasa ka Manna La Roosa kujundustiimis ning taoline eksootilise hõnguga kitshilik ja värvirõõmus lähenemine iseloomustab ka tema näitusetöid. Mangad, Aasia jumalused, popsürrealistide võtted, kolmemõõtmelised kollaazhid popkultuuri esindavatest vidinatest, psühhedeelsed mustrid ja graffity-elemendid näitavad Toivo Freeman Pilti debütandi kohta ootamatult tervikliku ja omanäolise kunstnikuisiksusena, kellel on juba välja kujunenud isikupärane käekiri. Tema monumentaalsemate maalide, vitraazhide ja skulptuuride püsiekspositsiooni võib imetleda ja sellest energiat ammutada restoranis Sex Püstols (Narva mnt 19). Lisaks võib esile tuua kunstniku tegevust ka rõiva-, jalatsi-ja valgustidisainerina.

Kogu "Asian Loversi " ekspositsiooni taga on kunstniku isiklikud kogemused seikluslikust elust Bangkoki getos.

Näituse kuraator on Soho Fond ning see alustabTai Bohi  uut poliitikat eksponeerida Aasia restorani seintel interjööri kui restorani kontseptsiooniga haakuvat kunsti. 

Näitus jääb avatuks kolmeks kuuks ning kõiki teoseid on võimalik restoranist osta.

Tavaline performance`ikunst ja publik

Mul on kahju, et mul ei olnud võimalik vaadata Nu Performance Festivali kontseptuaalsemaid etendusi. Seda LA seksuaalkurjategijaid kaitsvat advokaati ja luuletajat, kes pidi laval esitama vägistamisanekdoote. Ivo Dimchevit, kes esines täna (reedel), kes pidi oma etenduse üles ehitama sõna otseses mõttes, sularahaga ära ostetud publikule, kes sellesama raha eest hakkab (või siis ei hakka) performance`is osalejateks.
Sest avaetenduse, Dana Micheli "Mercurial George"`i kohta ütlesin oma sõpradele kohe: "Tavaline performance`ikunst, ainult, et kellade ja viledega." (Ma olen üldse tähele pannud, et on üks eriline kiirarvustuste liik. See on see, mida ütled millegi -- kunstinäituse, filmi, etenduse -- kohta vahetult pärast selle nägemist. Aga ainult oma kõige lähedasematele inimestele. Need "arvustused" on 100% ausad. Ja koosnevad pahatihti paarist sõnast. "Ülihea." "Huvitav." "Hea." "OK." "Igav." "Mitte midagi erilist". "Mõttetu." "Täielik pask." "Hea, et sa ei tulnud." Loomulikult, juhul kui su arvamust küsib näiteks kultuuriportaal või kunstisaade, siis mõtled järele ja juhul, kui nähtu -kogetu oli mingilgi määral talutav, vormistad oma arvamuse mõneks(kümneks) läbimõeldud lauseks, tõmbad paralleele ja näed seoseid. Põhiline eesmärk on mitte kellegagi mitte millegi pärast mõttetult tülli minna. Ja mõnikord tundub see tülliminek muidugi ka OK...)
Aga tagasi kellade ja viledega tavalise performance`ikunsti juurde. Dana Micheli performance`is tundsin ära väga palju elemente, mida olen näinud väga paljudes etendustes. (Pool)alastus. Põrandal väänlemine. Kompulsiivsed liigutused. Asjatamine lavale kaasa võetud argiste, absurdselt mõjuvate esemetega. Sootemaatika. Rassitemaatika. Aa-- ja lõpunumber -- liibates ringiratast marssimine! Kõik vormistatud korrektselt tunniajaseks etenduseks, nagu need koreograafilised soolonumbrid  tavaliselt on. Väga korraliku heli ja valgusega. Tegelikult võingi Dana Micheli kohta öelda, et tal oli eelkõige väga huvitav ja mõjuv heli.
Ja nagu selliste etenduste puhul tihti, keskendud lõpuks esineja kehale. Hea, kui see on midagi ebastandartset. Kas on esineja ebatavaliste proprtsioonidega, väga suur või väga miniatuurne, ülevoolavate kehavormidega või just vastupidi, väga lihaseline. Eksootilist päritolu. Viimane toimib eriti Eestis, kus ühiskond on siiani monorassiline. Dana Micheli puhul oli mõnda aega huvitav vaadata ta vähemalt alastiolekus mehelikult mõjuvate proportsioonidega musklilise keha ning loodusrahvaid meenutavate rindade vastuolu.
Kui nüüd päris aus olla, siis ma pole kunagi uskunud, et üldse on fundamentaalset vahet performance`ikunstil, mida vaadatakse blackboxi teatrisaalis ning mida vaadatakse kultuuritehastes või muuseumides ja galeriides. Need piirid on üsnagi hajusad ning eks meeldib aegajalt tunnustatud koreograafidelegi väänelda industriaalsetel põrandatel, vahelduseks tantsusaali steriilsusele. Ja vastupidi -- mõnikord satub robustsemast keskkonnast pärit tegevuskunstnik teatri- ja tantsufestivalide rattasse.
Üks suurimaid erinevusi on publiku käitumises. Vabamas keskkonnas toimuvatel performance`festivalidel, mida olen omajagu vaadanud, neid korraldanud ja neist osa võtnud, on publiku käitumine täiesti vaba. On mõeldav ruumis ringi liikumine, enda asukoha vahetamine esineja suhtes, vaiksed (või ka lärmakad) kommentaarid, poole etenduse pealt lahkumine. Üks mis kindel -- esineja võib kindel olla, et enamus publikust jälgib teda algusest lõpuni (juhul kui), vaid siis, kui ta neid tõesti köidab. Eksperimentaalsema kestvusega  (loe: tunde või isegi päevi vältava) performance`i puhul ei jälgi võibolla keegi algusest lõpuni. Küllap sellega arvestades ei ole enamus etendusi kuigi pikad.
Koreograafilisema lahenduse puhul käitub publik nagu teatris. Jälgib algusest lõpuni toolidel istudes saalis. Naerab tihti. (Olen lapsest saati imestanud, mis võluvägi on teatrisaalil -- inimeste huumorilävi langeb ülimalt madalale. Iga liigutus lavalt võib esile kutsuda vaimustunud naeruturtsatusi saalist.)
Nagu ütles Dovlatov: "Tallinlased on heatahtlik publik. Ovatsioonid on alati tormilised."
Etiketti peab järgima. Avastasin Dana Micheli arvustusest kriitiku mürgise märkuse enda kohta. Ma nimelt lugesin esireas festivalilehte. Ja HAIGUTASIN! Kriitik ise oli etendusest absoluutselt lummatud ja  nähtavasti sallimatu selle suhtes, et keegi ei jälginud 100% ajast 100% tähelepanuga laval toimuvat. Mõtlesin, et issand jumal, kui sa nii lummatud olid, kuidas sa mu lehelugemist üldse tähele panid! Haigutamine, erinevalt pidevast itsitamisest, on vähemalt vaikne, ja festivaliajalehe lugemine peaks teatrietiketi järgi võrduma kavalehe sirvimisega. Mõni aasta tagasi käisin Kanuti Gildi Made In Estonia maratonil kahe purjus sõbraga, kellest üks oli sel ajal kultuuritehase direktor ning koos minuga kunstifestivalide korraldaja. Sõbrad jõid kaasavõetud alkoholi ja sekkusid pidevalt ja valjuhäälselt lühivormidesse. Kuna nad olid lõpuks väga purjus, karjusid nad teadustavale Priit Rauale järjekindlalt vahele: "Mis su nimi on? Mihkel Raud? Rein Raud?". Ikka ja jälle, kuni Priit Raud tuli nende ette istuma (meie ees olevad read tühjenesid meeletu kiirusega), ja pean tunnistama, et üsna vaimuka märkusega mõneks ajaks korra taastas.
Minul, kes ma polnud purjus, oli üsna lõbus.
Ma ei varja, et olen ise ka vähemalt mõned korrad vähemalt sama halvasti käitunud. Näiteks saksa kabareeartiste ahvideks sõimanud ja NYC-is kaasaegseid tantsijaid boolikausiga visanud.
Samas tegin kunagi Baltoscandalil telesaadet -- ja mu peale käis keegi korraldajatest kaebamas, et ma lahkusin ühe etenduse pealt poole pealt (tegelikult 5-10 minutit pärast selle algust) ning et mu kontsad klõbisesid seda tehes mööda metallist treppe! Ma tegin seal festivalil intervjuusid ning jätsin operaatori  kõnealust etendust filmima, leidsin ise, et see on vaatamiseks liiga igav ning etteaimatav -- ja kiirustasin vahepeal veel mõnda esinejat intervjueerima. Sain pärast veel mitme Eesti koreograafi käest sõimata. "Miks sa seda lõpuni ei vaadanud -- see oli NII HULL! See oli NII erootiline!" Ei olnud. Kerisin operaatori materjali hiljem montaazhiruumis paari minutiga kiirkorras edasi ja leidsin, et mul oli algusest saadik õigus olnud. Oli küll ettearvatav.
Ma pean tunnistama, et iga kord, kui saan aru, et olen sattunud teatrisaali, kus olen sunnitud viisakalt algusest lõpuni vaatama asja, mis mind tegelikult nii väga ei köida, tunnen ma puudust vabama atmosfääri järgi. Kultuuritehaste ja suviste performance`ifestivalide järele, kus keegi ei teeskle viisakusest huvi, vaid liigub eemale kas sõpradega juttu ajama või baari joogi järele. Või läheb lihtsalt minema. No sellise Vana-Kreeka või Shakespeare`iaegse publiku järgi, kelle jäägitu tähelepanu võitmiseks tuleb ka midagi märkimisväärset teha. Kes muul juhul keskenduvad oma piknikukorvile, veinile ja sõpradega vestlusele. Publiku järgi, kes võib osutada vastupanu.
Sest tegelikult on see, mida  tegevuskunstifestivalide esinejad pakuvad, oma sügavamalt olemuselt väga tihti üks ja seesama. Ainult kas natuke lohakamas või natuke korrektsemas vormistuses.

Käsitöösiidrihoiatus!

Õiendan veel natuke käsitöösiidrite kallal; tundub, et potheadide kõrvale on lisandunud veel teine isiklik lemmikvihkamisobjekt--- kohalikud väiketootjatest siidriajajad.

Käisin sõbrannaga ühes Kalamaja söögikohas --- kahjuks ei saa selle nime mainida. Sõbranna jäi natuke hiljaks, vaatasin menüüd, kus olid esindatud kõik Radaris promotud kohalikud siidritootjad, lisaks käsitööõlled. Mina õlut ei joo ega oska hinnata, sõbranna mingi määral küll. Võtsin vabaduse valida välja ühe joogi talle, mis kirjade järgi tundus huvitav. Muuseas, väga meeldiv noor teenindaja ütles, et ühtki kohalikest käsitöösiidritest ta ei julge soovitada. Küll aga leidsin ühe esmapilgul pigem õlle lahtrisse kuuluva vaarikamaitselise joogi, mille kohta teenindaja ütles, et pole seda veel proovinud.

Niisiis.

Rasberry Punch. Kohalik tootja, Tallinnast: Sori Brewing. Kõlab nagu "sorry", mis iseloomustab ka toodangut. See vaarikast ja linnastest valmistatud jook maitses täpselt nagu isevalmistatud hapu mahl. Niimoodi.... lamedalt ja ilma nüanssideta.No selline kodune lihtne hapu marjamahl, millest suhkru ja veega morssi tehakse. Isegi kerge alkoholi maitse puudus. Isegi niivõrd hapu, et sõbranna palus mett tuua ja lisas selle ise joogile. Kummalisel kombel see supilusikatäis mett muutis asja totaalselt -- tasakaalustas maitset ja tõi välja selle kogu iseloomu (ikkagi vaarikas!). Hind: 4 eurot 0,33 liitri eest.

Küll aga pani mõtlema, et mis toimub nende väiketootjate peas -- et kas nad ise oma tooteid ei proovi või paku oma sõpradele? Tootearendus, halloo?

Meeldiv teenindaja, kellele seda ka proovida andsime, ütles ei soovita ka seda kellelegi...

Sõbranna oli veel mingil määral patriootlikult meelestatud ja ütles siidri kaitseks, et Prantsusmaal toetatakse põllumajandust. Ma ei osanud muud lisada, kui et seal on seda aastasadu, kui mitte -tuhandeid harrastatud, ja et on nagu midagi ka, mida toetada.

Et võibolla Normandias aastal 1000 ka esimene partii päris ei õnnestunud.

Kui ma Facebookis kohalike käsitöösiidriteajajate hinnapoliitika kallal õiendasin, siis sain palju vastukaja --- ja paljud kaitsesid nii Eesti käsitööalkoholi kui disaini väidetega, et põlve peal nokitsemine ongi kallim kui masstootmine. Ja et eestlased pidavadki teiste eestlaste tehtut maha tegema ning suurkorporatsioone ülistama. Hmm, Lõuna-Euroopa tundmatud veinimäed kui suurkorporatsioonid...

Igal juhul otsustasin edaspidi kohalikke väiketootjaid võimalusel vältida ja usaldada natuke tuntumaid nimesid. Kuni mind keegi ümber ei veena, muidugi--olen alati avatud alternatiivsele vaatenurgale.Ühtlasi meenus, et Varnja galerii müüs edasi mingit päris head käsitöösiidrit, mille nimi hetkel ei meenu.

Seni aga soovitan eriti sellest joogist eemale hoida -- või siis tootjatel sinna lihtsalt mett lisada!

Üllatusteema: baariarvustus. Õlleministeerium (Vanemuise 21a, Tartu)

Ma sattusin sel pikal nädalavahetusel pikale Eesti-sisesele ringreisile. Marsruut: Tallinn-Narva-Pühtitsa-Tartu-Varnja-Kõnnu-Tartu-Tallinn.
Ma jätan kõik muu hetkel vahele (aga mainin siiski, et Narva linn kui selline jätab mulje totaalsest pommiaugust -- IGAS MÕTTES, isegi kui seal väljas söömine on uskumatult odav; vihje: restoran Rondeel Narva linnuses, kus oled suure tõenäosusega ainus külaline, kus on valged linad ja kõik supid maksavad 3.50, nende hulgas haruldused nagu hapukapsasupp suitsutatud Narva jõe silmudega) ja keskendun hoopis... baarielamusele.
See koht sai kohtumiseks-koosolekuks valitud minu jaoks juhuslikult, mu Tartu kaaslaste jaoks vist mitte. Ma tegin Tartus ühe energeetilise meigi sõna otseses mõttes kõrvalmajas. Baari valis sõber T, põlistartlane. Nimi Õlleministeerium vihjab esmapilgul  hipsteritele, suurele haruldaste ja kallite käsitööõllede valikutele ning teatavale eksklusiivsusele. Miski ei saaks tõest kaugemal olla. Reaalsus osutus lihtsaks, ülimalt lihtsaks keldribaariks, kus õllevalik oli väga väike (ja tavaline ja odav -- ma ei joo kuskil väljas käies ega ka muidu kunagi õlut, aga eeldan, et T-l oli õigus, kui ta ütles, et 2 eurot on odav) ja kus veel oli menüüs väike või mõõdukas valik muud alkoholi. Ning, nagu Tartus tavaks, ka võimalus kuni sulgemiseni süüa osta (2-eurostest soolaubadest, praeleibadest ning kanatiibadest kuni 3-euroste paninideni).
Nüüd jõuaks olulisima -- atmosfäärini.
Ma üldiselt ei ole selliste Valli baari või Levika stiilis urgaste fänn. Selliste, kus enamuse klientuurist tunduvad moodustavat vanemas keskeas alkohoolikud. Kas mõjus suplus Pühtitsa püha veega allikas teel Tartusse või andis empaatiavõime kasvule hoogu juurde vahetult enne seda tehtud energeetiline meik noorele naisele -- ma ei tea. Igal juhul ---äkki tundusid need õllesaali külalised mulle omamoodi armsad ja liigutavad. Nagu T mainis -- nagu ministrid. See kamp seal ühe pika laua taga tõesti mõjus nagu mingi paralleeluniversumi ministeerium, kus valjuhäälselt arutatakse maailma asju ja hiilatakse oma kompetentsiga mõnes valdkonnas. Antud juhul andsid tooni kandva häälega vanem mees, kes rääkis oma kunagisest tööst Ukrainas põllumajandusnõunikuna. Ning hiljem, kui meid T-ga paluti pika laua laudkonnaga liituma --- omal vaiksel moel ka ühe väikesaare kirikuõpetaja, kes lubas järgmisel päeval, laupäeval hakata haavu lakkuma ning pühapäevast jutlust ette valmistama. Kogu seltskond tundus moodustavat vana tutvusringi --- või vähemalt suunati sinna sujuvalt kõik  baari sisenenud. Nagu öeldud, pikk laud väiksevõitu ruumi peamise elemendina aitas sellele efektile suurepäraselt kaasa. Klientuur tundus keskmisest haritum ning arvan, et inimesele, kes tahab end võõras kohas välja minnes (või mõnel muul põhjusel) mitte üksikuna tunda, on see koht hea valik. Ka inimesele, kes pole enam väga noor. Nagu T (minuvanune) mainis, pole Tartus just teist kohta, kus enamus baarikülalistest on üle 50. Kummalisel kombel tekitas see fakt sel hetkel paralleeli festivaliga  Burning Man Nevada kõrbes, kus võib näha kõrbepäikese all ja festivalimelus sundimatult alasti käsikäes jalutamas vanemaid paarikesi. Ja kus see kõik tundub uskumatult loomulik. Samuti tekitas kerget Ameerika-nostalgiat Õlleministeeriumis see, kuidas igaüks laua taga ennast tutvustas ning kui me T-ga lahkusime, meiega kättpidi hüvasti jäeti ning kõike head ja "ilusat kooskulgemist, vähemalt sel õhtul" sooviti. Need on need hetked, mida igaüks turismireisil naudib. Atmosfäärielamused. Põgusad vennastumised võõrastega. Nende isiklikud lood ja mured, mida kuulad endalegi üllatava huviga. Ootamatult pikaks hetkeks veniv viibimine kohas, kuhu polnud sul algselt üldsegi plaanis minna. Spontaanne baariõhtu vana sõbra --- ja nagu sel hetkel korraks tundub -- paljude äsjaleitud uutega. Miks mitte nautida sama kohas, kuhu satud aegajalt, aga mitte liiga tihti;  nautida sama asja niiöelda siseturistina?
Lisaboonus: õnnestus näha kerget baarikaklust, õigemini -rüselust, seda üle keskmise vintis baarikülalise ning baarmeni vahel. Millest teavitati uusi, seltskonnale ilmselgelt tuttavaid baari tulijaid ning leiti üksmeelselt, et see kakleja küll tavaliselt agressiivne pole, tal katus lihtsalt aegajalt sõidab.
Ja mu Accademia Boutique`ist ostetud kleidi kohta pole ma kunagi nii palju komplimente saanud! Nagu üks õlleministritest kinnitas, tekitas see temas nostalgiat. "Kas te teate, mis päritolu on sõna nostalgie?"
Kui T-ga tund enne südaööd Õlleministeeriumist minema saime, olid seltskonnaga just liitunud kaks vanemat kena daami. Üks neist, T sõnul doktorikraadiga teadlane, rõhutas parasjagu, et Bob Dylan ei naerata kunagi. Ainult muigab.

Käsikirjad ei põle (ega kao ka virtuaalsel kujul kuhugi)

Selle teksti saamislugu: peaaegu kolm aastat tagasi prooviti Eesti turule tuua Soomes mitukümmend aastat ilmunud  ja siis pankrotistunud "naistele suunatud kirjandusajakirja". Mind soovitas sinna kaastööd tegema keegi tuttav ajakirjanik. Minu lugu ei ilmunud selles väljaandes kunagi -- see lõpetas siin pärast  paari numbrit, milles ilmusid peamiselt tuntud  (nais)kirjanike intervjuud ja novellid reeglina täiesti tundmatutelt autoritelt. Tuttavalt Soome kirjastajalt kuulsin, et originaalis oli tegu koduperenaistele suunatud romantilisele soft pornole keskendunud väljaandele.
Avaldan teksti siin muutmata kujul.

INTRIIG PIITSA JA KÄSIRAUDADEGA

Ma olin kunagi domina. Ma alandasin mehi vaimselt ja füüsiliselt aastaid tagasi --- see oli spontaanne eksperiment elukutsega, mis oli mulle kunagi hilisteismelisena nähtud dokumentaalfilmi põhjal sügava mulje jätnud. Eksperiment kestis umbes kaks aastat järjest ja pakkus mulle kahtlemata nii elukogemusi, lõbu kui raha. Neid kliente oli selle aja jooksul mitukümmend ja põhiliselt liigitusid nad kahte alajaotusse: kas noor neurootiline mees, kelle jaoks naistega suhtlemine on keeruline ja raske ning keda vaevavad vastassoo suhtes üleüldse ambivalentsed tunded või siis oma igapäevaelust kergelt tüdinud keskealine pereisa, üldiselt edukas mees. Nende kahe tüübi esindajatega kohtusin tunnitasu eest hotellitubades ja üürisaunades. Muretsesin endale ajapikku päris korraliku varustuse (piitsad, latekskorsetid, nibuklambrid, kummimaskid, käerauad…)ning õppisin “dominaseansi” improvisatsioonilistes olukordades sujuvalt hakkama saama. Kehastuma karmikäeliseks õpetajannaks, kes vahelejäänud koolipoisile joonlauaga vastu sõrmi lööb (kliendi fetish: ihuvärvi sukad koos tikkkontsaga kingadega). Või hoopistükkis meheks, kes sunnib end naiseriietes ja värvitud huultega firmaomanikust pereisa imema plastikust dildot (kliendi fetish: kehastada odavat prostituuti). Õppisin kliendi fantaasiatel põhinevate rollimängude juurde kuuluvate dialoogide enda osasid lausuma amatöörnäitleja sujuvusega. Õppisin mitte millegi üle imestama. Õppisin mitte kedagi kartma ja uskuma, et minu roll --- puutumatu käskijanna, kaitseb mind. Ja võin öelda, et mitte ühtegi otseselt ohtlikku olukorda ma oma kaheaastase dominakarjääri jooksul ei sattunud – olgugi et hakkasin tasapisi ka kojukutseid ilma igasuguste ettevaatusabinõudeta vastu võtma…

Raha eest võõraste meestega kohtumise ning nende vastavalt soovile nüpeldamise või sõimamise lõpetasin küll üks hetk ära. Küll aga säilitasin domina-elu ühe enda jaoks kasuliku aspekti --- nimelt meeldib paljudele meesmasohhistidele naisdomineerija kodus majapidamistöid tegemas käia. Tavaliselt tahavad nad koristada ja nõusid pesta küll alasti – aga mis siis sellestki niiväga… Ilma riieteta või pornopoest ostetud kummimaskis rohkem või vähem usin meesterahvas mu elamises toimetamas ning ainus tasu, mis ta selle eest saab, on mõni piitsahoop või see, et kutsun teda orjaks – kahtlemata pole see päris igaühe jaoks. Aga mulle sobib! Ja loomulikult panin ma tähele, et need “orjad” on tavaliselt korralikud pereisad. Kes tulevad mu juurest läbi otse pärast tööd ja jätavad kohtumise ära, kui laps on haigeks jäänud või perega maal läheb kauem aega…

Lisaks tutvusin seltskonnaga, kes Tallinnas korra kuus ühes kesklinna pubis oma vahel kokku sai. Kõik sado-maso-huvilised: riigiametnikud, ettevõtjad, IT-mehed… Enamuses korralik keskklass. Seltskond sai kokku ning vestles lisaks meid ühendavale fetsishile kõigest võimalikust. Ja üldiselt olid nad väga kenad, intelligentsed ja laia silmaringiga inimesed. Samas sattusin just sellest seltskonnast leitud tutvuse kaudu hetkeks oma elu seni ainsasse tõelisse sado-maso-intriigi ja kummalisse suhtekolmnurka…

Edasine on pärit minu nelja aasta tagusest päevikust

Nooremapoolne naisterahvas, kellega sado-maso ringkonna kokkusaamisel tutvusin ning kes minu käest häbelikult küsis:"Kas su solvumislävi on kõrge? Ma tahan sinu käest midagi küsida... Mitte praegu... Ma ei julge.... Ma kirjutan sulle paberile ---  Kas sa oleksid nõus minuga koos kedagi alandama?” Ta kutsub mind koos endaga endale allutama oma sõpra, varakeskealist abielus pereisa, kellega tal on mingitsorti sado-maso armukesesuhe. Heli on 26-aastane naiseliku figuuriga brünett põhikooli õpetaja. Ta küsis veel, kas ma suudan kahte seanssi päevas teha ning enne kl 20 tema sõbraga kohtumist alandada üht naist. Mõlema eest on ta nõus maksma maksvat 1000 krooni tunnist – olgugi ta enne maininud, et domina-otsade eest raha võtmine on tema maailmas moraalselt vastuvõetamatu. Olevat asju, millega tasub tegeleda ainult puhtast naudingust! “Ma mängiksin kogu aeg”, ütleb ta, rääkides niimoodi sado-maso-rollimängudest.

Loomulikult tuleb välja, et see salapärane, alandamist vajav naisterahvas on ta ise. Lepime hotellis aja kokku, saabun sinna kell 17 45.
Kokkuvõttes ainult räägime, sest noor naine on ebalev selle kohapealt, mida ta tahaks, et temaga teeksin. Jagan niiöelda nooremale kolleegile kogemusi. Ta saab oma raha eest konsultatsiooni ja lühikese meigikursuse. Ta on nimelt äärmiselt argisena kohale ilmunud, ilma igasuguse kostüümita, kenas mustas atlass-seelikus ja kõrgekontsalistes saabastel, seljas valge pluus, millega ta vist koolis lapsi õpetab. Minu soovitusel vahetab ta selle musta ja läbipaistva vastu välja. Viimane on tal kaasas.
Saabub mees, kellele koos elamusi pakume. Heli on ebakindel ja küsib nii enne seanssi kui siis, kui mees dushshi all on, mida ta tegema peab. Meenuvad mu enda esimesed dominakogemused võõraste inimestega ja mu enda ebakindlus. Katsun olla Heliga professionaalselt julgustav ja toetav. Ta on täitsa tubli. Võtab kohati initsiatiivi enda kätte ja improviseerib. Nagu ma aru saan ja millist arvamust Heli kinnitab, on meie mehe näol tegemist leebe inimesega, kellele valu (peks piitsade ja kettidega, küünlavaha, pikalt kinniseotuna külma dushshi all ning klistiir nii tulise kui külma seebiveega -- mille viib tegelikult läbi Heli olgugi see minu idee) päriselt ei meeldi. Mu noor kaaslanna jalutab teda koera karistusrihma otsas mööda tuba, mina lasen tal kohe alguses -- ja alasti , millest mees keeldub -- pudeli vahuveni ("Korralikku!") tuua, kallan seda maha ning sunnin põrandalt lakkuma. Leebe mees teeb kästut, nagu ta ka meie poriste saabaste lakkumisest ei keeldu. Ma imestan küll igakord, kas neis tüüpides pole karvavõrdki hüpohondriat...
Enne seansi algust ning siis, kui mees on pärast klistiiri väga pikaks ajaks tualettruumi kadunud, võtan telefonikõnesid vastu. Minu raamatu Tartu esitlus ja kunstiüritus, mille korraldamisega seotud olen. Ühed filmivõtted, millel osalesin ning nende eest ülekandmata jäänud raha. Soomlannast kursuseõde Miina helistab, et on spontaanselt Tallinna tulnud ning istub nüüd Nokus ja tahab mind näha. Miina on kergelt purjus ja väga sentimentaalne. Albert helistab ning sõimab oma ameerika kolleege, kes pole Riias lennuki pealt maha tulnud; kolleegi, kes ei võta toru ja veel ühte inimest, kes ajavat segast. Tartu ürituse korraldaja helistab ja kurdab, et plakati peal on liiga palju infot. -- ta ise on sügavalt purjus. Teine tartlane Tiit helistab ja lubab end maha tappa -- ta olevat hale, ta palka sealses konservitehases alandati, tuues ettekäändeks majanduslanguse ja talle ta elu ei meeldi. Tiit on mõõdukalt purjus. Mina helistan Revole ja kurdan omakorda. Seda kuuleb pealt leebe pereisa sealsamas hotellis, kes on tänu mu uuenduslikule klistiirimeetodile tualetti aheldatud. Ja Tiidule teatan irvitades ja valju häälega, et majanduslangus ning pankrotid tulevad ja lähevad, aga sado-maso jääb. Ma olen nii talle kui Revole situatsiooni kirjeldanud, valju hääle ja suure lõbuga, loomulikult. Kommenteerin ise veel juurde: "Selle äri põhiline märgusõna on konfidentsiaalsus, aga no selle vastu olen ma algusest peale eksinud. Ihihihiiii!"
Aga Kelluka hotelli kaheses toas (700 krooni) ütleb noor Heli mulle, et ma olen primadonna ja isiksus. Ja et kas oleksin nõus seda veel koos temaga tegema -- arvatavasti mitte enam selle mehega -- nii arvab ka tema. Pakun välja, et võiksime Soomes "otsi" tegema hakata -- aga tema tegelgu organisatoorse töö, kuulutustega ja korrespondentsiga. Heli on nõus, tundub mulle.
Aga selle õhtu lõpp on dramaatiline -- algaja domina on julgust saanud ja ütleb, et peaks mehe voodi külge siduma ja tema peaks ka  tegema näo, nagu me lahkuksime koos. Ta seobki masohhisti käed hoolikalt voodipeatsisse kinni. "Kas sa saad end liigutada?" --"Ei!" Mina seon mehele pluusi silmade ette. Aga õnnetuseks tuleb mulle  teravam idee. Kutsun Heli kõrvale ja sosistan talle kõrva: "Võta ta riided ka kaasa, jäta ta siia ja tule siis poole tunni pärast tagasi." Tuletan meelde: nad saavadki H-ga aegajalt sellel eesmärgil kokku, on toa võtnud 24 tunniks ning kavatsevad pärast mu lahkumist veel edasi "mängida". Mees saab aru, et midagi plaanitsetakse: "Kas sa lähed ka ära?" Mina teatan, et ta riided võetakse kaasa, kuna ta on olnud küllaltki allumatu. Mees karjub: "Nii need asjad ei käi!" Heli on ehmunud. Mina ütlen, mitte küll otseselt vabandades, et salasõna jäi meil enne kokku leppimata. Mees on enda all oleva voodi keset tuba viselnud. "Nii need asjad ei käi !!!" "See läks nüüd üle piiri", sosistab mu poole heitunud Heli, silmad suured ja ise vist meeleheitel. Mees on ilmselgelt väga endast väljas ning vihane. "Oli meeldiv, tshau!" -- see olen mina. Mu järel suletakse uks ning selle tagant kostab vihast vaidlemist. Tüli hääled. Mina tellin takso.

Pärast seda “seanssi” sõimas noor Heli, kes oli küll mulle kahe domina-tunni eest täitsa korralikult maksnud, mind Eesti sado-maso ringkonna listis ebaprofessionaalseks dominaks ja prostituudiks. Samas vastas ta mu kohtumispäeva hilisõhtulõhtul saadetud vabandusele, et kõik oli korras. Tema armuke olevat öelnud, et ta pole isegi siis, kui ta seaduslik naine autoavarii tegi, nii palju TUNDNUD.

Juhuslik küngas ja Mount Everest. Evelin ja Oprah.

Ma luban, et Evelin Ilvese, õigemini ta saate kohta rohkem suud ei pruugi, aga kuna kõik teda Eesti Oprah`ks nimetavad, siis vaatan nüüd mälu värskenduseks originaali. Kunagi oli mul telekas ja ma vaatasin Oprah Winfrey Show`d mingilt Soome kanalilt päris tihti. Pakun, et kuskil 15 a tagasi. Igal juhul --- vaadates jälle originaali sain esimese minuti jooksul aru, et neid kahte ühendab ainult see, et nad on mõlemad liigi homo sapiens emased esindajad.
Oprah, näiteks, ütleb välja, et kõige olulisemad momendid tema saates on need, kui ta ise või keegi teine mõistab mingit asja uuel viisil. Nagu ma ise olen alati öelnud: mind huvitab kõige rohkem alternatiivne vaatenurk.
Oprah, jättes hetkeks kõrvale ta muud saavutused nagu oma äriimpeeriumi loomise ja Ameerika mõjukaimaks naiseks olemise, saab oma saatesse näiteks pereema, kelle eksmees tappis ühel varahommikul majja tungides kõik nende ühised lapsed. Ja pool aastat hiljem --- 16 inimest, kes seda saadet vaadates loobusid omaenda enesetapuplaanist. Tõestab eksperimentidega, et enamus väikelapsi lähevad kaasa võõrastega. Purjus peaga autojuhtimisega vahele jäänud tuntud näitlejanna (ma olen seda Oprah enda poolt kokku pandud best of-i vaadanud alles 15 minutit).
Ta ei oleks võtnud Erika Salumäed oma saatesse, kui see seal miinimumprogrammina alkohoolikuna kapist välja ei tuleks. Maksimumprogrammina ka lesbina, arvan.
Ja kindlasti ei küsiks ta geneetilise defektiga, sureva lapse vanematelt: "Kas te olete eutanaasia peale mõelnud?", nagu eile Evelin tegi. See oleks täiesti mõeldav küsimus Shveitsis või mõnes muus riigis, kus eutanaasia on lubatud (kuigi vist mitte akontaktsete väikelaste puhul), aga mitte Eestis. Ma hoidun siinkohal mürgisest märkusest saatejuhi arstihariduse kohta. Miks siis mitte minna juba kaugemale ja küsida: "Kas te olete mõelnud oma lapsele patja näo peale panna?"
Igal juhul --- Oprah on Youtube`is täiesti olemas. Vaadata Evelini on nagu tellida Hiinast 3-euroseid kleite, mis seljas ei näe välja kaugeltki sellised, nagu pildil -- ja mida kohalikud blogijad promovad.
Lisamürgimärkus: no sellest ma ka ei saa aru, kuidas on võimalik, et kohalikel glamuuriteemadel kirjutavatel blogijatel, kes tonnide viisi tasuta kosmeetikat ja koledaid Hiina hilpe saavad, on kõigil laotöölistest mehed.
Kleitidest rääkides -- Oprah`-l on oidu ka kanda riideid, mis teda pigem kenamaks teevad. (Salajane vihje: pikemad varrukad!)

Igal juhul, vaatasin eile ära päris mitu Oprah` saadet ja see info, mis just nende kaudu teada sain, muutus järjest muljetavaldavamaks: ta mitte ainult ei intervjueerinud naisi, kelle mehed olid nende ühised lapsed tapnud (mitu korda!), vaid ka naisi, kes olid seda ise teinud. Läkski üheksakümnendate alguses vanglasse kohale ja talle räägiti pisarsilmil, aga detailselt (kahekuine imik külmkappi, kui see nuttis...) ja kahetsedes. Ja ta suutis selliseid lugusid kuulates säilitada tasakaaluka oleku, samas küll ilmselgelt emotsionaalselt häiritult küsida küsimusi nagu: "What purpose does it serve ( to put a baby to the fridge)?".

Ta tegi 1980ndate lõpul kuni 1990ndate keskpaigani oma saadetes palju juttu rassismist. Leidis näiteks üles ühe USA maakonna, kus elasid 100% valgenahalised inimesed, käis neid külastamas, kuulis, et valge rass on ülim ning ta ise ahv --  ja tegi reportaazhi samast kohast rohkem kui kümme aastat hiljem uuesti. Sinna oli kolinud 7000 mustanahalist ning mõlemad rassid olid oma eluga rahul.
Samuti käskis oma saate meeskonnal diskrimineerida stuudiosse tulnud publikut ühe tunnuse, sinise silmavärvi alusel, et inimesed, kes muidu iial rassipõhilist diskrimineerimist ei koge, mingilgi määral analoogse kogemuse saaksid. Diskrimineerimine oli piisavalt peenelt läbi viidud: sinisilmsete kaebusi või küsimusi ei võetud personali poolt tõsiselt, neid ignoreeriti;  kui pruunisilmsed stuudiokülalised said võtet oodates kohvi ja küpsetisi, siis teised mitte midagi, samas ootama pidi tunde. Saatekülaliste hulgas oli ülikooliprofessor, kes läks mänguga kaasa ning rääkis, et pruunisilmsete inimeste IQ on tõepoolest kõrgem. Lõpuks tundus publiku "priviligeeritumale" osale, et tõesti --- need frustreeritud ja halvastikoheldud inimesed on lärmakad ja ebaviisakad, aimamata kuni saateeksperimendi paljastumiseni, et tegelikult kogesid mõlemad osapooled rassismi tomimismehhanisme.

Tegi esimese saate partnerlusseadusest aastal 1989! Ja kutsus oma saatesse ikka väga palju LBGT-inimesi ajal, kui see konservatiivses Ameerikas nii populaarse saate juhi poolt oli ikka paras julgustükk.

Paigutas 1993.a. üheks nädalaks kaamera mitme Chicago tavalise perekonna kodusse ning avastas, et mõne aja möödudes unustavad pereliikmed selle sootuks ning kaklevad, sõimavad üksteist, joovad end täis ja teevad kõike seda, mida me oleme nüüdseks juba ammu harjunud reality-tes nägema.

Tõi oma saatesse püsikülalisteks ja nõustajateks hiljem oma saadetega väga kuulsaks saanud Dr. Ozi ja Dr. Phili.

Tema saadet võrreldi alguses tabloidlehtedega ning pööre nii Evelini kui paljusid teisi mõjutanud spirituaalsuse ja meditatsiooni poole, samuti rohkem terviseteemadele ja üleüldisele rahvaharimisele toimus alles 1990ndate teisel poolel. Mäletan ise, kuidas 15 a tagasi või rohkem vaatasin ta saates esinemas nii Eckhart Tollet kui Elizabeth Gilbertit. Viimast, väga paljusid keskealisi naisi Indiasse ashramisse ning Balili nõidarste külastama mõjutanud kultusromaani "Söö, palveta, armasta" autorit ei ole ma pärast seda ühte Oprah intervjuud enam mitte kunagi pealiskaudseks naistekirjanikuks pidanud. Raamatu ostsin ka -- ja see on väga hea.

Tekitas efekti, mille tõttu igast raamatust, mida ta oma raamatuklubis propageerib, saab bestseller. Igast tootest, mida ta eetris puudutas, sai sõna otseses mõttes kuld. Seda muidugi tootajale ja müüjale.

Alustas kohalikus televisioonis Nashville`is ja Tennessees, enne kui Chicagosse tööle sai ning viies saate, mille kaassaatejuht oli, paari kuuga reitingute tippu. Alustas Chicagos ilma meigikunstniku või stilistita ning iroonilisel kombel nägi 30-selt välja palju halvem kui praegu, olles 62. Kindlasti puutub asjasse omajagu see, et Oprah ostis hiljuti  ära 10 % Kaalujälgijate aktsiatest ning on nende reklaamnägu. Aga ka see, mida ta oma saates osalenud arstidega korduvalt arutanud on -- Aafrika päritolu inimeste nahk lihtsalt vananeb kõige aeglasemalt.

Lõpetas oma talk show tegemise ära 5 aastat tagasi pärast 25 aastat Oprah Winfrey Show`d. 
Praegusel telehooajal näitleb omaenda produtseeritud seriaalis "Greenleef".

Ja mis on selle moraal? Et kõige olulisemad on siiski ideed. Isiksus. Mõistus. Oskus leida suurepärane tiim ning seda hoida. (NB! Oprah kutsus oma saatesse ka ühe naise, keda ta oli aastaid varem promonud ning alustanud selle saate produtseerimist, aga siis see naine vahetas produtsenti (ja vist läks eetrist maha pärast ühte hooaega.)
Võime olla päriselt soe ja empaatiline ja keskenduda intervjueeritavale. Teatav silmaga nähtav emotsionaalsus, ilma milleta on kõik muu mõttetu ja tuim. Ja küllap ka saatekülalistele mitte just meeldiv kogemus. Ja seda ma mäletan väga hästi, kuidas publik Evelini saate salvestusel mu selja taga õhkas: "Kui igav!".

Loomulikult pole Eestis võimalik kinkida kõigile publikus auto või kallis reis või isegi raamat, mille autorit intervjueeritakse. Ega saata kaamerad mitmeks päevaks filmima saatekülalist, et saada paarkümmend sekundit materjali tema tutvustamiseks.

Aga seda, et kuidagi paremini ei ole võimalik teha, ma ei usu ka. Ja et pole kuidagi võimalik leida inimesi, kes telet teha tahavad ja et kedagi polegi võtta, nagu mitmed kohalike kommertstelevisioonide töötajad on avalikult väitnud. Ja et avalikud castingud saatejuhtide kohtadele oleks täiesti naeruväärne idee.
Ma ei usu seda! Sest miks just naissaatejuhid kommertskanalites nii vähe aega vastu peavad? Äkki otsitakse neid hoopis valedest kohtadest?
Üks väike vihje, mis omadust võiks otsida: Oprah suudab vajadusel eetri täita ka oma üdini ameerikaliku kõnepidamisega (teate küll, peaaegu iga USA filmi lõpus keegi peab hingestatud kõne, mille tagajärjel selle kuulajad muudavad mingis väga olulises asjas meelt), samas suudab genereerida uusi ideid, mille tagajärjel ta saated olid kõike muud kui rutiinsed. Leida õhus olevaid ning olulisi teemasid, miks mitte totaalselt kohalikke probleeme. Mitte karta päriselt valusaid teemasid, samas jääda delikaatseks ning mitte võtta kohtumõistja positsiooni. (Oprah filmis (küll udutatud nägudega) tervet gruppi pedofiile ning tuli ise oma lapsepõlve seksuaalse ahistamisega kapist välja.) Päriselt ekstreemseid persoone ja lahendamatuna näivaid sotsiaalseid teemasid.

Ma päriselt ka ei usu seda, et Eestis on ainult võimalik olla trendijärgija, ja mitte kunagi trendilooja. 

Kanep! Pothead`id! Aktivism! (ehk kanepivastase intervjuu kanepiaktivistiga)

Üks blogija, keda aegajalt loen, kurtis, et kanepiaktivist Elver Loho pakkus talle koostööd, midagi sealjuures vastu pakkumata (nagu blogija omajagu pahaselt rõhutas). Minuga võttis Loho ühendust pärast seda, kui olin Facebookis mitu korda kanepi vastu sõna võtnud. Pakkus ka, et annaks mulle intervjuu, ja kuna mul on kanepiga seoses üks muu plaan (ma ei saa sellest ega sellest, kellega koos plaan on, praegu täpsemalt rääkida), siis võtsin pakkumise infokogumise mõttes vastu. Samuti olen tänulik muu teabe ja kontaktisikute eest, mis pärast neid väljaütlemisi minu kätte on tulnud --- reeglina muidugi kanepifännidelt ja teistelt aktivistidelt. Midagi ma Loho käest selle intervjuu eest ei saanud -- oleks tegelikult võinud, sest mu tutvusringkonnas on inimene, kes oleks nõus mu korteri ära koristama mitte piitsutamise, vaid ühe grammi "kivi" eest...
Igal juhul avaldan selle intervjuu siin, samas rõhutades, et ma jätkuvalt arvan, et see narkootikum on vaimsele tervisele ja sotsiaalsele toimetulekule ohtlik ning et see ravikanep on tegelikult seesama kanep ja teeb ikka pilve küll. Ehk nagu kirjeldas mu tuttav Barcelona kanepikohvikut, kus selle linna residendid võivad seaduslikult seda droogi tarbida: ühtki surijat haiget ta seal ei märganud, ainult noored mehed, kes päevad läbi arvutimänge mängisid või telekat vaatasid...


Igal juhul:

INTERVJUU ELVER LOHOGA

1. Millal sinust sai kanepiaktivist? Mitu aastat oled suitsetanud ja millal said aru, et pead teemat laiemalt ühiskonnas propageerima?

Esimest korda puutusin kanepiga kokku ülikoolis. Kursavennal oli tükk väga kleepuvat hašši ja kutsus terve laudkonna pubi taha piibule. Võtsin mahvi. Paar tunnikest oli enesetunne kergem ja mõte jooksis paremini. Läksin teise kursavennaga seejärel poodi toitu ostma ja me veetsime hea kümme minutit konservileti ees - arutades milliste hiljuti õpitud süvamatemaatiliste teooriate järgi oleks kõige parem lihakonservi võrdseteks osadeks lõigata.

Läks mööda hea neli-viis aastat enne kui ma taas kanepit kohtasin. Vahepealsel perioodil ei otsinud seda ja ei sattunud ka kanepitarvitajate seltskonda.

Tööstress IT valdkonnas kuhjus ja ei osanud kuidagiviisi sellega hakkama saada. Enamus inimesi otsib abi alkoholist, aga mulle see ei sobinud ja seltskonnas viinavõtmine lõppes tihtipeale sellega, et ma sain esimesena kaineks ja sõidutasin umbjoobes sõbrad taksoga koju.

Hakkasin ka tubakat suitsetama ja mõnda aega oli sellest abi, kuni tubakas hakkas organismile vastu. Mahv-mahv, öök-öök. Ei ole just väga meeldiv. Sellest sõltuvusest ei ole ma siiani jagu saanud. Ükskord õnnestus poolteist kuud ilma olla, siis hakkasin unes suitsetamist nägema.

Otsisin välja musta turu kontaktid ja kanepist sai siuke kord-kolm aastas puhkuserituaal. Ostsin 3-4 grammi, võtsin nädalavahetuse vabaks, suitsetasin kanepit, kuulasin muusikat, vaatasin filme, mängisin arvutimänge. Esmaspäevaks oli stress läinud ja sai taas rõõmsalt tööle minna.

Kanepiaktivist sai minust pärast ACTA meeleavaldusi. Pärast toda võitu otsisin uut ühiskondlikku väljakutset. Mingit järjekordset ebaõiglust, mida materdada. Siiski pean täpsustama, et minust sai tookord ravikanepi aktivist - asutasin koos Mart Kalvetiga MTÜ Ravikanepi, et tuua ka Eesti patsientideni kanepipõhised preparaadid, mis tänaseks on arstide arsenalis 11 Euroopa riigis ja 25 USA osariigis.

Ütlesin juba tookord Mardile, et mina legaliseerimist ei toeta. Ütlen ka täna, et lauslegaliseerimine on minu arvates halb mõte. Alkohol on liiga kergesti kättesaadav ja mitte mingil juhul ei toeta ma nii kerget kättesaadavust ei alkoholile ega kanepile.

Ma kindlasti ei soovi ühiskonnas kanepit propageerida. Mul on kolm soovi:

• Alaealistel võiks olla tänasest raskem kanepit kätte saada. Praegu on see liiga lihtne, eriti Tallinnas.
• Skisofreenikutel võiks olla tänasest raskem kanepit kätte saada. Skisofreenikutel võib kanep vallandada “skisofreeniahoo” sarnaselt sellele kuidas epileptikutel võivad vilkuvad tuled vallandada epilepsiahoo.
• Kui täiskasvanud inimene teeb teadliku valiku tarvitada lõõgastuseks alkoholi asemel märksa ohutumat kanepit, siis teda ei tohiks selle eest riigi poolt karistada. Pigem leiame mingi legaalse väljundi tema soovile ja paneme aktsiisi peale.

2. Kas suudab seletada max 5 lausega oma kanepipoliitika reformimise plaani?

Üheteistkümne Euroopa riigi apteekides varustatakse patsiente arsti retsepti alusel kanepipõhiste preparaatidega, kuid sääraste preparaatide tootmise ja ekspordi korra on ära reguleerinud väga vähesed riigid. Eesti ravimitootjad võivad legaalselt toota näiteks fentanüüli ja seda eksportida Euroopa apteekidele, aga mitte kanepipõhiseid preparaate ja see on põhjendamatu ja jabur olukord.

Kanepipõhised preparaadid võiksid olla Eesti arstide arsenalis ja neid võiks saada arst välja kirjutada vähemalt sama kergesti kui ta saab täna välja kirjutada fentanüüli.

Kanepitarvitamine võiks olla lubatud vanuses 21+, kinnistes kanepikohvikutes ja ainult perearsti tähtajalise tervisetõendi alusel. Kõik reklaam oleks keelatud.

3. Tutvustasid mulle oma plaanis olevat punkti, mille kohaselt saaksid registreeritud kasutajad (läbinud skisofreeniatestid!) suitsetada kinnistes kohvikutes, kuid pikaajalised tarvitajad saaksid kaasa osta 5 gr, millest jätkuks 2 päevaks. Kas see pole tegelikult megakogus, umbes nagu alkoholitarvitajal pudel viina päevas?

Kauaks kellelgi viiest grammist kuivatatud õisikust jätkub on väga individuaalne. Osa inimesi jupitavad väikse õisiku-nublu terve kuu peale, mõnele on 5 grammi meeldiv õhtupoolik. Samuti oleneb see konkreetse sordi kangusest ja sordi tüübist.

Mõni sort on selline, et võtad kaks mahvi ja tahaks järgmised tund aega lihtsalt rahulikult diivanil istuda ja telekat vaadata. Mõni sort on selline, et kogenud tarvitaja võib terve päeva popsutada ja üldmõju on nagu jooks lahjat kohvi. Pigem ergastav ja sobib näiteks loometöö kõrvale.

Miks ma selle 5 grammi erandi sisse panin on peamiselt nende inimeste jaoks, kes kasutavad kanepit unerohu asendajana või tahaksid oma õhtused kaks pudelit õlut asendada ühe-kahe jonkuga ega viitsi tihemini kanepikohvikus käia kui kord nädalas.

4. Kuidas on kanep su elukvaliteeti parandanud?

Vähendab ärevust. Aitab kaalu stabiilsena hoida. Aitab keskenduda - mul on ADHD diagnoos ja osades riikides on kanepipõhised preparaadid kasutusel ADHD leevenduseks. Unerohuna olen kasutanud. Ja see kõlab ehk natuke jaburana, aga kui mul ükskord oli kopsuhaigus, kus ma lihtsalt köhisin pidevalt niimoodi, et higimull otsa ees, ilma ühegi pausita, siis piibust mahvi tõmbamise järel sain 4-5 tundi rahulikult hingata ilma köhimata. Ma ei tea ühtegi ametlikku arstirohtu, mis oleks sama efektiivselt sama tulemuse saavutanud.

Siin Eesti arsti kommentaaris ravikanepi kohta ta kirjeldab kuidas näeb välja endokannabinoidsüsteemi rike - see kui sportides ei tule “teist võhma” peale: http://elver.ee/uudised/2016/9/19/eesti-arsti-positiivne-kommentaar-ravikanepile

Vot seesama kirjeldus iseloomustas mind väga pikalt. Olin väga ülekaaluline ja üritasin sporti teha. Ma tõesti üritasin. Räägiti, et kui suudad mitu päeva järjest trenni teha, siis ühel hetkel hakkab mõnus, et see hakkab meeldima. No sittagi. Ei tulnud kunagi seda “teist võhma”. Lihtsalt äärmiselt ebameeldiv hakkas ja keegi ei uskunud seda, sest enamustel inimestel on endokannabinoidsüsteem töökorras.

Regulaarse (aga mitte üleliigse!) kanepitarvitamise tagajärjel hakkas mu keha endokannabinoidsüsteem normaalselt funktsioneerima ja mul hakkas spordi käigus “teine võhm” tulema. Eelmise aasta suvel võtsin kätte ja kõndisin 9 tundi järjest, üle 30 kilomeetri ümber Ülemiste järve. Tahtsin leida seda isiklikku murdepunkti, aga ei leidnudki. Enesetunne oli super, see trenn pani keha ja aju tööle. Nii nagu töötava endokannabinoidsüsteemiga inimesel see peaks olema.

5. Kust oma suitsumaterjali hangid, kui palju seda kulub ning kas sa ei karda oma aktivismiga teatud instantside tähelepanu pälvida?

Ma ei karda instantside tähelepanu, sest mul on usk, et Eesti on õigusriik. Vahetult enne seda kui minust sai avalik kanepiaktivist ma võtsin ühendust tolleaegse politsei narkobossiga ja palusin kohtumist. Saime kokku. Rääkisin plaanidest. Tundsin muret, et kust alates jõutakse politsei huviorbiiti kanepi teemal.

Sain vastuseks, et kui inimene ütleb avalikult, et on kanepit tarvitanud, siis see neid ei huvita. Aga kui inimene ütleb avalikult, et tarvitab kanepit jätkuvalt ja regulaarselt, siis võib tekkida olukord, kus massiliselt inimesi hakkab politseisse selle kohta avaldusi kirjutama ja siis ei jää neil muud üle kui hakata uurima.

Eelmisel aastal rääkisin telefoni teel samal ametitoolil istunud uue inimesega ja sain vastuseks, et kanepitarvitajad on politsei kõige madalam prioriteet üldse. Eks nad saavad aru, et politsei ressursse ei ole mõtet kasutada represseerimaks täiskasvanud inimesi, kes lihtsalt soovivad teha alkoholist ohutumat valikut.

Mis puudutab suitsumaterjali hankimist, siis eks tuntud kanepiaktivistiks olemisel on omad eelised. Kui linna pealt küsida, siis mitte keegi ei eelda, et ma olen salapolitseinik. Väga, väga palju kordi on mulle kanepit kingituseks toodud. Inimesed väga hindavad minu pingutusi aktivistina.

Palju kulub - eks ikka need ekstreemsed vastused on kõige huvitavamad :) Maksimaalselt olen vist ühe päeva jooksul ära suitsetanud umbkaudu 10 grammi õisikut ja hunniku hašši. See juhtus eelmisel aastal Amsterdamis. Ostsime elukaaslasega coffeeshopist tohutu koguse valmis rullitud jonkusid, jalutasime mööda linna ja suitsetasime neid ahelas. Oli siuke väike hasart ka, et kas tuleb mingi piir ette või ei tule. Ei tulnud.

Linn oli lihtsalt väga ilus, toit tänavakohvikutes oli väga maitsev ja inimesed olid väga toredad. Kõndisime mõlemid sirgelt, ajasime normaalset juttu ja kõige “ekstreemsem” asi, mis juhtus, oli see, et me käisime kahekesi stripiklubis ja ajasime baaridaamiga juttu.

Ühel hetkel tuli väsimus peale, võtsime takso, sõitsime hotelli ja jäime magama.

6. Kas ise tunned regulaarse kanepitarvitaja ära ja kas tunned suure tõenäosusega mingit ühtekuuluvust temaga?

Ei tunne ära. Regulaarsel kanepitarvitajal ei ole väliseid tunnuseid. Mõned inimesed võtavad kanepitarvitamise omale identiteediks ja jäljendavad mingit internetist nähtud stereotüüpi, aga üldiselt säärane lapsikus läheb aasta-kahega üle.

Kas sa tunneksid ära regulaarse õllejooja?

7. Millistel inimestel milliste probleemidega soovitad kanepit tarbida (juhul kui nad seda seni pole teinud või on esmased kogemused olnud negatiivsed)?

Jube lihtne ja poliitiliselt korrektne oleks öelda, et ma ei soovita kanepitarvitamist mitte kellelegi. Siiski, see oleks liiga lihtne vastus. Kõigi järgnevate “soovituste” puhul ma tahaks kindlasti rõhutada, et ma ei ole arst ja kui sa, hea lugeja, oled tõesti nii loll, et ainuüksi minu siinse jutu tõttu hakkad kanepit tarvitama, siis sa tõenäoliselt oled väga, väga loll inimene ja sinu elu saab olema väga raske. Ära ole loll. Ole tark. Uuri omal käel. Guugelda. Võta pubmed lahti ja trüki sinna sisse mingi haiguse inglisekeelne nimi ja “cannabis”. Õpi lugema teaduskirjandust ja ole skeptiline esoteerika ja alternatiivsete ravimeetodite suhtes.

Niisiis.

Levinud on juhtumid, kus inimesel on mingi haigus, kus on järgi proovitud kõik muud arstirohud ja teaduskirjandus annab lootust, et abi võiks olla endokannabinoidsüsteemi stimuleerimisest taimsete kannabinoididega. Kindlasti peaks sellistel puhkudel teemat eelnevalt ka arstiga arutama. Kuuldavasti on päris mitu Eesti arsti säärase jutu peale olnud nõus patsiendile kanepipõhiseid preparaate taotlema erandkorras läbi erialakomisjoni ja ametkondade, aga olles välja arvutanud palju ravi igakuiselt maksma läheb, on patsient läinud hoopis mustale turule leevendust otsima või hakanud ise kanepit kasvatama.

Kanepipõhiseid preparaate täitsa toodetakse Euroopas ja on võimalik Eesti arstidel neid ka oma patsiendile taotleda, näiteks Sativexi ja Bedrocani tooteid, aga need on lihtsalt nii kuradi kallid, et isegi kui arst ja patsient on mõlemad nõus selle bürokraatliku solgutamise läbi tegema, siis rahakott lihtsalt ei kannata. Kümneid kordi odavam on osta mustalt turult ja Eesti bürokraatia kiirust arvestades on ilmselt ka kiirem ise seeme mulda panna ja taime valmimine ära oodata.

Kui inimesel on alkoholismiga tõsiseid probleeme, siis ta võiks kaaluda alkoholi asendamist kanepiga. Tean mitut inimest, kes säärase muudatuse oma elus ette võtsid ja oma elu taas korda said. Kui inimesel on müstiline vajadus regulaarselt oma taju muuta, siis kanep on selleks leebem ja ohutum variant kui alkohol.

Kui inimene iga päev teeb tund-kaks järjest kestvustrenni ja tal mitte kuidagi “teist võhma” peale ei tule, siis tasuks kaaluda aeg-ajalt kanepitarvitamist kuni “teine võhm” peale tulema hakkab ja trennitegemine meeldivaks muutub. Endokannabinoidsüsteemi defitsiiti spekuleeritakse olema mitme müstilise haiguse ja sümptomitekogumi põhjuseks. Selles valdkonnas on teadus aeglane arenema, sest keelatud aine uurimiseks tarvilike lubade ja ka taimematerjali saamine on väga, väga keeruline.

Kui inimene on vähiravis, siis levinud kõrvalmõju on oksehood ja isupuudus. Patsiendid on kirjeldanud, et kui tuleb järjekordne oksehoog, siis mahv kanepisuitsu või tilgake kanepitinktuuri keele peale ja läheb üle. Tegu on trikiga, mida kuuldavasti ka Eestis vähiravi osakonnas patsiendid üksteisele õpetavad, sest see on efektiivsem kui tabletid, mida samaks eesmärgiks jagatakse.

Mis puudutab tarbimise viisi, siis suitsetamine on kahtlemata kõige rohkem tervist kahjustav viis seda teha. Märksa paremad viisid on kanepiõli, alkoholipõhine tinktuur või kanepivõi näiteks küpsise formaadis. Suitsetamise eeliseks on hästi kiire mõju, mis näiteks oksehoo ärahoidmiseks võib olla väga, väga vajalik. Kel liiga palju raha, see saab osta endale ka vaporisaatori - seade, mis kuumutab kanepiürdi temperatuurile, kus soovitud ained lenduvad, aga põlemise protsessi ei toimu ja tõrva tekib oluliselt vähem.

8. Mis on sinu kõige halvem kogemus seoses kanepiga?

Mul on olnud halbu kogemusi alkoholiga ja tubakaga, aga ma ei ole saavutanud kanepiga mitte midagi isegi ligilähedast. Pärast joomist ma olen kaks korda oma elu jooksul ärganud peadpidi omaenda okseloigus. Tubakas on mind ropsima pannud, aga ikka pahvin edasi, sest sõltuvus. Kanepiga kõige “hullem” kogemus on olnud midagi stiilis “hakkasin muretsema asja X pärast, aga siis tuli meelde, et vahel kanep paneb muretsema ja otsustasin oodata kuni kaineks saan, et objektiivselt asja X kaaluda.”

9. Öeldakse, et enne kl 12 ei sobi alkoholi jooma hakata, oled joodik (olen kuulnud ka, et enne 11) -- mis kell on paslik teha päeva esimene joint?

Traditsiooniline kanepitarvitamise “püha kellaaeg” on 4:20 pärastlõunal ja sellel numbril on väga segane päritolu. Kui ma olen regulaarse kanepitarvitamise perioodidel eelmine õhtu popsutanud, siis järgmine hommik on hea enesetunne ja ma üritan siis kõik vajaliku tolle päeva töö ära teha enne kui ma esimese jonku peale mõtlema hakkan.

10. Oled sa mõelnud sellele, et kuna kanep jääb inimorgamismis testidega tuvastatavaks  kuni kuuks ajaks, siis ta suure tõenäosusega mõjutabki sind kogu aeg --- erinevalt näiteks alkoholist, mille peatäie saab välja magada üsna ruttu, samuti mõned teised droogid?

Probleem testidega on see, et need tuvastavad peamiselt toimeainete väheaktiivseid või mitteaktiivseid metaboliite. Mõjuga molekul on ammu ära lagunenud, aga mitte täielikult aatomiteks, vaid selle jupid on ümber korraldatud ja keha jaoks on tegu sisuliselt prügiga, mis aja jooksul organismist välja läheb.

Teisest küljest jällegi toodab inimkeha pidevalt samadele kannabinoidiretseptoritele mõjuvaid molekule, mõnel rohkem, mõnel vähem.

Tõenäoliselt on maratonisõltlase kehas pärast finišit rohkem kannabinoidiretseptoritele mõjuvaid molekule kui eelmisel päeval kanepit suitsetanud regulaarse tarvitaja süsteemis. Ma ei väida, et tegu on identsete molekulidega, vaid et need mõjuvad samadele retseptoritele ja et teatud kogus nendele retseptoritele mõjuvaid aineid on meie kehades pidevalt, sõltumata kanepitarvitamisest.

Samas ei tasu kindlasti alatähtsustada alkoholi negatiivset mõju. Suurem kogus alkoholi võib põhjustada ajukahjustust. See on märksa permanentsem muudatus kui kannabinoidi metaboliitide ajutine vereringes liikumine.

11. Kuidas suhtud teistesse narkootikumidesse (E, kokaiin, LSD, seened...) ja kas arvad, et kanepil peaks olema eristaatus?

E ja kokaiini osas arvamus puudub. Pole kunagi olnud huvi kummagi aine vastu. Pole ka proovinud.

2012 alguses võtsin esimest korda elus grammi seeni. Tegu on kogusega, kus midagi visuaalset ei näe, aga emotsioonid võtab lahti ja aitab neid paremini iseendal analüüsida. See grammine “tripp” oli piisav, et saada mitmeks kuuks jagu pikalt häirinud rängast depressioonist. Depressioonist vabaks saamine võimaldas mul tol hetkel pühenduda eesmärgile, võimaldas käia enesekindlalt raadios ja teles esinemas ja juba kuu aega hiljem korraldasin Eesti suurima meeleavalduse alates Laulvast Revolutsioonist ja Eesti jäi üheks vaid viiest riigist, mis ACTAt isegi ei allkirjastanud. See oli väga oluline argument ka Euroopa Parlamendile, mis mõni kuu hiljem ACTA lõplikult maha hääletas.

Kaks nädalat pärast meeleavaldust teatas ka Ansip, et ta ei soovi rohkem peaminister olla. Mäletades milline oli Eesti poliitiline skene enne ACTA-vastast meeleavaldust ja milliseks ta kujunes väga, väga kiiresti pärast meeleavaldust, siis see erinevus on öö ja päev. See oli Eesti kodanikuühiskonna taas-sünd. Väga, väga paljud inimesed on mulle öelnud, et see oli esimene kord nende elus, kus nad käisid meeleavaldusel ja et see kogemus oli nende jaoks elumuutev. See pani neid hoolima oma riigi tulevikust ja käekäigust, pani neid uskuma, et lihtinimesel on võimalik poliitikat mõjutada.

Ja kui ma poleks grammi seenega oma depressioonist tol hetkel jagu saanud, siis poleks seda kõike kindlasti juhtunud. Peaminstriks oleks ilmselt ikka veel Ansip, ACTA oleks Eestilt saanud allkirja ja, mine tea, äkki oleks ka Euroopa Parlament selle poolt hääletanud. Maailm oleks väga teistsugune.

Mis LSDd puudutab, siis ka seda olen proovinud, aga maksimaalselt pool doosi korraga. Mul ei ole mingit huvi suure koguse LSD või seentega tuleva visuaalia vastu ja ma ei taha kuhugi teise maailma ära trippida. Ainukesed korrad, mil ma olen neid kahte ainet tarvitanud, on olnud kas depressiooni leevendamiseks (olles eelnevalt läbi proovinud terve rea ametlikke antidepressante ja mitte abi saanud) või mingi väga raske isikliku probleemi läbi mõtlemiseks. Seal on nendest abi olnud ja säärast kasutusviisi uuritakse hetkel ka teaduslikult: www.maps.org

Professionaalne psühhoteraapia koos LSD või seente mikrokogustega (kus inimene mõju ei taju või tajub seda ülivähe) on uuringute järgi üllatavalt efektiivne teraapiaviis. See on valdkond, kus ei ole veel selgeid juhiseid arstidele ja põhjalikud kliinilised katsed alles käivad, aga isikliku kogemuse põhjal ja esmaste uuringutulemuste põhjal on mul väga suur lootus, et sellest saab paljudele inimestele efektiivsem ravimeetod kui antidepressandid.

12.  Kas keelaksid midagi senilubatust ära ja mis on su enda suhe näiteks alkoholi, tubaka, kohvi, tee, kasvõi shokolaadiga, mida kanepiaktivistid tihti ka droogide hulka liigitavad?

Alkoholi tarvitan haruharva. Tubakast olen sõltuvuses ja tahaksin loobuda, aga väga raske on. Kohvi joon igapäevaselt, aga maitse poolest eelistan teed. Šokolaadi armastab mu elukaaslane märksa rohkem kui mina.

Mu salajane lootus on, et kui mu äärmiselt konservatiivne kanepituru reguleerimise plaan läheb läbi, siis ühel hetkel hakatakse samamoodi reguleerima ka alkoholi. Alkohol on märksa ohtlikum ja kangem narkootikum kui kanep. Tubakas võiks olla saadaval apteegis ja enne pead ennast sõltlasena arsti juures arvele võtma. Sõltuvuspotentsiaali uuringud väidavad, et tubakas tekitab sõltuvust efektiivsemalt kui heroiin - isiklik võrdluskogemus mul loomulikult puudub. Kui ma saaks minna ajas tagasi, siis ma otsiks üles selle hetke, mil ma oma esimese sigaretipaki ostsin ja annaksin endale molli.

Ärakeelamine populaarsete narkootikumide puhul ilmselgelt ei tööta - see tekitab ainult musta turu. Mida riik saab teha on reguleerida narkootilisi aineid viisil, kus inimestel oleks senisest vähem kiusatust (reklaamikeeld, kinnised kanepikohvikud-baarid, toidupoes ei müü) ja kus inimestel oleks võimalikult vähe juurdepääsu, aga mingi legaalne juurdepääsumeetod siiski oleks. Täpselt seda üritan ma saavutada ka kanepiga.

Potentsiaalselt sõltuvust tekitavad mõnuained ei tohiks olla avalikus ruumis, aga kui mõni säärane aine on juba laialdase populaarsuse saavutanud ja ilmselgelt ei ole mõtet neid inimesi kinni panna, siis oleks mõistlik pakkuda inimestele mingisugust raskendatud viisi säärase hobiga turvaliselt tegelemiseks väljaspool avalikku ruumi.

Sest vastasel korral hakkab must turg vohama ja pressib kasumi otsinguil ka nende inimeste juurde, kes ei tohiks seda kraami tarvitada - enamasti alaealised ja halva eelsoodumusega inimesed.

Eestis sureb igal aastal ainuüksi alkoholi üledoosi rohkem inimesi kui sureb kogu musta turu narkootikumide üledoosidesse samal perioodil ja kui ma panen teleka käima, siis seal reklaamivad ilusad näitlejad mulle õlut, veini ja viina kui ehedaid eestlaslikke meelelahutusvahendeid. See on haige ja väärastunud olukord, millele ei ole ühtegi ratsionaalset õigustust peale selle, et iga surma pealt maksavad etanoolidiilerid meediakanalitele katuseraha.

Mitu eurot on vaja etanoolidiileril letti lüüa, et meedia ignoreeriks järjekordset viinasurma või näitaks ka purjus peaga surnuks sõitnud teismelise foto kõrvale viinareklaami?

Kui ETV Pealtnägija kajastaks alkoholi sama “ausalt” ja “erapooletult” kui kanepit, siis oleks Eestis ammu kuiv seadus ja omale koduõlut valmistanud inimesed istuks aastaid trellide taga, aga just erameediasse voolav alkotööstuse reklaamiraha paneb ajakirjanikke ignoreerima seda meeletut laibahunnikut ja tõenäoliselt seesama alkotööstuse reklaamiraha paneb ka Eesti meedia kirjutama negatiivselt ja eelarvamuslikult kanepist kui alkoholi võimalikust ohutumast konkurendist meie kapitalistlikus ühiskonnas.

Shit is fucked up. I’m doing my best to fix it.

13. See plaan, et kanepit võivad tarvitada ainult perearstilt tõendi saanud vaimselt terved inimesed, on idealistlik, aga kuidas väldiksid olukorda, mis valitseb näiteks samuti sõltuvust tekitavate rahustitega: inimesed müüvad oma retsepte sõltlastele edasi, kellel on sõltuvus juba tuvastatud ja kellele arstid rohkem välja ei kirjuta?

Lihtne vastus sellele küsimusele on, et tänapäeval saavad kõik Eesti inimesed oma kanepi kätte märksa lihtsamini kui nad saaksid minu plaani järgi. Kui ma võrdlen, et kas mul oleks raskem mustalt turult leida meditsiinilisi rahusteid või kanepit, siis mul pole õrna aimugi kust rahusteid saada. Ilmselt peaksin internetist tellima.

Kui kanepit oleks sama raske mustalt turult saada kui rahustitablette, siis oleks see märksa raskemini kättesaadav nii alaealistele kui ka inimestele, kes ei tohiks kanepit tarvitada. Seega rahustitele sarnane regulatsioon, loogiliselt võttes, oleks kanepi jaoks tohutu edasiminek - inimesed, kes seda vajavad, saaksid kätte ja mustal turul liiguks seda oluliselt vähem.

Kanepi sõltuvuspotentsiaal on madalam kui opioidipõhistel valuvaigistitel või isegi alkoholil ja tubakal. Kui arstirohtude, alkoholi ja tubaka puhul saame rääkida füsioloogilisest sõltuvusest ehk ärajäämanähud leiavad aset inimese bioloogias, siis kanepi puhul on need psühholoogilised - kerge ärrituvus paari päeva jooksul pärast pikka regulaarset tarvitamist, midagi sarnast nagu osadel naistel päevade ajal.

Kanepisõltuvus on kahtlemata leebem kui alkoholism ja seda esineb protsentuaalselt tarbijaskonnas oluliselt vähem kui alkoholitarvitajate hulgas alkoholismi.

14. Ja ikkagi --- ma olen palju reisinud näiteks USA-s, kus kanep on kas täiesti legaliseeritud või siis on seda meie mõistes päris suure koguse kaasas kandmine, oleneb osariigist. Nagu ka USA-s, olen kohanud palju pikaajalisi kanepisuitsetajaid Euroopas. Ja ma küll ütleks, et neis on teatavaid ühisjooni: teatav letargia, motivatsioonipuudus, mäluprobleemid... Nende inimestega suheldes ma küll ei tunne, et see kanepi kaudu "endokannabinoidsüsteemi reguleerimine" ainult hea ja kasulik oleks, nagu aktivistid seletavad. Kuidas kommenteerid seda?

Ma tahaks kohata seda aktivisti, kes kanepitarvitamist ainult "heaks" ja "kasulikuks" peaks. Ei ole veel kohanud sellist inimest.

Endokannabinoidsüsteemi stimuleerimisest me räägime ikkagi meditsiini kontekstis. Teatud terviserikete puhul võib sellest kasu olla. Kindlasti peaksid kanepipõhised preparaadid olema Eesti arstide arsenalis.

Mis puudutab niisama tarvitamist, siis on ka teisi küsimusi, millele peab vastuse leidma.

Oletame, et see stereotüüp pikaajalisest regulaarsest kanepitarvitajast vastab tõele. Mis oleks sellele inimesele kokkuvõttes kahjulikum: kas 20 aastat igapäevaselt kanepitarvitamist ja selle tõttu tekkinud mõningane letargia või paar aastat vangis istumist enesele ja sõpradele kanepi kasvatamise eest?

Letargia vs vangis istumine. Hmm.

Kui karistus iseenda ohustamise eest on inimesele vaimselt, füüsiliselt ja ühiskondlikult sada korda hullem kui kõige hullemad võimalikud terviseriskid, siis kas me peaksime riigi vägivallamonopoli täie võimuga seda inimest karistama? Saatma tööealise täiskasvanud inimese paariks aastaks maksumaksja raha eest kinnisele puhkusele, sest ta otsustas lõõgastuseks tarvitada leebemat narkootikumi kui see, mida riik talle legaalselt pakkus? MIKS?

Väga paljude inimeste peades on äärmiselt, äärmiselt loll eeldus. Nad arvavad, et kanepi legaliseerimise küsimus on kanepi lubamise küsimus. Absoluutselt mitte. Me ei saa valida kas kanep on meie ühiskonnas või ta pole meie ühiskonnas. Ta juba on siin. Ta ei lähe mitte kuhugi. Teda on palju ja ta on igal pool. Meie valik on, et kuidas me kanepiturgu reguleerime niimoodi, et võimalikud kahjud oleks võimalikult minimaalsed. Tänane olukord on halb ja saaks paremini. Minu plaan on parem kui tänane olukord, sest see vähendab kahjusid võrreldes tänase olukorraga.

Praegune regulatsioon on loonud olukorra kus lastel ja skisodel on lihtne kanepit kätte saada. See on vale ja see peab muutuma. Praegune regulatsioon on loonud olukorra, kus karistus iseenda vabatahtliku ja teadliku ohustamise eest on sada korda hullem kui potentsiaalne tervisekahju. See on vale ja see peab muutuma.

Ma üritan oma plaaniga tänast halba olukorda ohjeldada, saada seda riigi kontrolli alla ja vähendada kahjusid võrreldes tänase päevaga.