Üllatusteema: baariarvustus. Õlleministeerium (Vanemuise 21a, Tartu)

Ma sattusin sel pikal nädalavahetusel pikale Eesti-sisesele ringreisile. Marsruut: Tallinn-Narva-Pühtitsa-Tartu-Varnja-Kõnnu-Tartu-Tallinn.
Ma jätan kõik muu hetkel vahele (aga mainin siiski, et Narva linn kui selline jätab mulje totaalsest pommiaugust -- IGAS MÕTTES, isegi kui seal väljas söömine on uskumatult odav; vihje: restoran Rondeel Narva linnuses, kus oled suure tõenäosusega ainus külaline, kus on valged linad ja kõik supid maksavad 3.50, nende hulgas haruldused nagu hapukapsasupp suitsutatud Narva jõe silmudega) ja keskendun hoopis... baarielamusele.
See koht sai kohtumiseks-koosolekuks valitud minu jaoks juhuslikult, mu Tartu kaaslaste jaoks vist mitte. Ma tegin Tartus ühe energeetilise meigi sõna otseses mõttes kõrvalmajas. Baari valis sõber T, põlistartlane. Nimi Õlleministeerium vihjab esmapilgul  hipsteritele, suurele haruldaste ja kallite käsitööõllede valikutele ning teatavale eksklusiivsusele. Miski ei saaks tõest kaugemal olla. Reaalsus osutus lihtsaks, ülimalt lihtsaks keldribaariks, kus õllevalik oli väga väike (ja tavaline ja odav -- ma ei joo kuskil väljas käies ega ka muidu kunagi õlut, aga eeldan, et T-l oli õigus, kui ta ütles, et 2 eurot on odav) ja kus veel oli menüüs väike või mõõdukas valik muud alkoholi. Ning, nagu Tartus tavaks, ka võimalus kuni sulgemiseni süüa osta (2-eurostest soolaubadest, praeleibadest ning kanatiibadest kuni 3-euroste paninideni).
Nüüd jõuaks olulisima -- atmosfäärini.
Ma üldiselt ei ole selliste Valli baari või Levika stiilis urgaste fänn. Selliste, kus enamuse klientuurist tunduvad moodustavat vanemas keskeas alkohoolikud. Kas mõjus suplus Pühtitsa püha veega allikas teel Tartusse või andis empaatiavõime kasvule hoogu juurde vahetult enne seda tehtud energeetiline meik noorele naisele -- ma ei tea. Igal juhul ---äkki tundusid need õllesaali külalised mulle omamoodi armsad ja liigutavad. Nagu T mainis -- nagu ministrid. See kamp seal ühe pika laua taga tõesti mõjus nagu mingi paralleeluniversumi ministeerium, kus valjuhäälselt arutatakse maailma asju ja hiilatakse oma kompetentsiga mõnes valdkonnas. Antud juhul andsid tooni kandva häälega vanem mees, kes rääkis oma kunagisest tööst Ukrainas põllumajandusnõunikuna. Ning hiljem, kui meid T-ga paluti pika laua laudkonnaga liituma --- omal vaiksel moel ka ühe väikesaare kirikuõpetaja, kes lubas järgmisel päeval, laupäeval hakata haavu lakkuma ning pühapäevast jutlust ette valmistama. Kogu seltskond tundus moodustavat vana tutvusringi --- või vähemalt suunati sinna sujuvalt kõik  baari sisenenud. Nagu öeldud, pikk laud väiksevõitu ruumi peamise elemendina aitas sellele efektile suurepäraselt kaasa. Klientuur tundus keskmisest haritum ning arvan, et inimesele, kes tahab end võõras kohas välja minnes (või mõnel muul põhjusel) mitte üksikuna tunda, on see koht hea valik. Ka inimesele, kes pole enam väga noor. Nagu T (minuvanune) mainis, pole Tartus just teist kohta, kus enamus baarikülalistest on üle 50. Kummalisel kombel tekitas see fakt sel hetkel paralleeli festivaliga  Burning Man Nevada kõrbes, kus võib näha kõrbepäikese all ja festivalimelus sundimatult alasti käsikäes jalutamas vanemaid paarikesi. Ja kus see kõik tundub uskumatult loomulik. Samuti tekitas kerget Ameerika-nostalgiat Õlleministeeriumis see, kuidas igaüks laua taga ennast tutvustas ning kui me T-ga lahkusime, meiega kättpidi hüvasti jäeti ning kõike head ja "ilusat kooskulgemist, vähemalt sel õhtul" sooviti. Need on need hetked, mida igaüks turismireisil naudib. Atmosfäärielamused. Põgusad vennastumised võõrastega. Nende isiklikud lood ja mured, mida kuulad endalegi üllatava huviga. Ootamatult pikaks hetkeks veniv viibimine kohas, kuhu polnud sul algselt üldsegi plaanis minna. Spontaanne baariõhtu vana sõbra --- ja nagu sel hetkel korraks tundub -- paljude äsjaleitud uutega. Miks mitte nautida sama kohas, kuhu satud aegajalt, aga mitte liiga tihti;  nautida sama asja niiöelda siseturistina?
Lisaboonus: õnnestus näha kerget baarikaklust, õigemini -rüselust, seda üle keskmise vintis baarikülalise ning baarmeni vahel. Millest teavitati uusi, seltskonnale ilmselgelt tuttavaid baari tulijaid ning leiti üksmeelselt, et see kakleja küll tavaliselt agressiivne pole, tal katus lihtsalt aegajalt sõidab.
Ja mu Accademia Boutique`ist ostetud kleidi kohta pole ma kunagi nii palju komplimente saanud! Nagu üks õlleministritest kinnitas, tekitas see temas nostalgiat. "Kas te teate, mis päritolu on sõna nostalgie?"
Kui T-ga tund enne südaööd Õlleministeeriumist minema saime, olid seltskonnaga just liitunud kaks vanemat kena daami. Üks neist, T sõnul doktorikraadiga teadlane, rõhutas parasjagu, et Bob Dylan ei naerata kunagi. Ainult muigab.

Käsikirjad ei põle (ega kao ka virtuaalsel kujul kuhugi)

Selle teksti saamislugu: peaaegu kolm aastat tagasi prooviti Eesti turule tuua Soomes mitukümmend aastat ilmunud  ja siis pankrotistunud "naistele suunatud kirjandusajakirja". Mind soovitas sinna kaastööd tegema keegi tuttav ajakirjanik. Minu lugu ei ilmunud selles väljaandes kunagi -- see lõpetas siin pärast  paari numbrit, milles ilmusid peamiselt tuntud  (nais)kirjanike intervjuud ja novellid reeglina täiesti tundmatutelt autoritelt. Tuttavalt Soome kirjastajalt kuulsin, et originaalis oli tegu koduperenaistele suunatud romantilisele soft pornole keskendunud väljaandele.
Avaldan teksti siin muutmata kujul.

INTRIIG PIITSA JA KÄSIRAUDADEGA

Ma olin kunagi domina. Ma alandasin mehi vaimselt ja füüsiliselt aastaid tagasi --- see oli spontaanne eksperiment elukutsega, mis oli mulle kunagi hilisteismelisena nähtud dokumentaalfilmi põhjal sügava mulje jätnud. Eksperiment kestis umbes kaks aastat järjest ja pakkus mulle kahtlemata nii elukogemusi, lõbu kui raha. Neid kliente oli selle aja jooksul mitukümmend ja põhiliselt liigitusid nad kahte alajaotusse: kas noor neurootiline mees, kelle jaoks naistega suhtlemine on keeruline ja raske ning keda vaevavad vastassoo suhtes üleüldse ambivalentsed tunded või siis oma igapäevaelust kergelt tüdinud keskealine pereisa, üldiselt edukas mees. Nende kahe tüübi esindajatega kohtusin tunnitasu eest hotellitubades ja üürisaunades. Muretsesin endale ajapikku päris korraliku varustuse (piitsad, latekskorsetid, nibuklambrid, kummimaskid, käerauad…)ning õppisin “dominaseansi” improvisatsioonilistes olukordades sujuvalt hakkama saama. Kehastuma karmikäeliseks õpetajannaks, kes vahelejäänud koolipoisile joonlauaga vastu sõrmi lööb (kliendi fetish: ihuvärvi sukad koos tikkkontsaga kingadega). Või hoopistükkis meheks, kes sunnib end naiseriietes ja värvitud huultega firmaomanikust pereisa imema plastikust dildot (kliendi fetish: kehastada odavat prostituuti). Õppisin kliendi fantaasiatel põhinevate rollimängude juurde kuuluvate dialoogide enda osasid lausuma amatöörnäitleja sujuvusega. Õppisin mitte millegi üle imestama. Õppisin mitte kedagi kartma ja uskuma, et minu roll --- puutumatu käskijanna, kaitseb mind. Ja võin öelda, et mitte ühtegi otseselt ohtlikku olukorda ma oma kaheaastase dominakarjääri jooksul ei sattunud – olgugi et hakkasin tasapisi ka kojukutseid ilma igasuguste ettevaatusabinõudeta vastu võtma…

Raha eest võõraste meestega kohtumise ning nende vastavalt soovile nüpeldamise või sõimamise lõpetasin küll üks hetk ära. Küll aga säilitasin domina-elu ühe enda jaoks kasuliku aspekti --- nimelt meeldib paljudele meesmasohhistidele naisdomineerija kodus majapidamistöid tegemas käia. Tavaliselt tahavad nad koristada ja nõusid pesta küll alasti – aga mis siis sellestki niiväga… Ilma riieteta või pornopoest ostetud kummimaskis rohkem või vähem usin meesterahvas mu elamises toimetamas ning ainus tasu, mis ta selle eest saab, on mõni piitsahoop või see, et kutsun teda orjaks – kahtlemata pole see päris igaühe jaoks. Aga mulle sobib! Ja loomulikult panin ma tähele, et need “orjad” on tavaliselt korralikud pereisad. Kes tulevad mu juurest läbi otse pärast tööd ja jätavad kohtumise ära, kui laps on haigeks jäänud või perega maal läheb kauem aega…

Lisaks tutvusin seltskonnaga, kes Tallinnas korra kuus ühes kesklinna pubis oma vahel kokku sai. Kõik sado-maso-huvilised: riigiametnikud, ettevõtjad, IT-mehed… Enamuses korralik keskklass. Seltskond sai kokku ning vestles lisaks meid ühendavale fetsishile kõigest võimalikust. Ja üldiselt olid nad väga kenad, intelligentsed ja laia silmaringiga inimesed. Samas sattusin just sellest seltskonnast leitud tutvuse kaudu hetkeks oma elu seni ainsasse tõelisse sado-maso-intriigi ja kummalisse suhtekolmnurka…

Edasine on pärit minu nelja aasta tagusest päevikust

Nooremapoolne naisterahvas, kellega sado-maso ringkonna kokkusaamisel tutvusin ning kes minu käest häbelikult küsis:"Kas su solvumislävi on kõrge? Ma tahan sinu käest midagi küsida... Mitte praegu... Ma ei julge.... Ma kirjutan sulle paberile ---  Kas sa oleksid nõus minuga koos kedagi alandama?” Ta kutsub mind koos endaga endale allutama oma sõpra, varakeskealist abielus pereisa, kellega tal on mingitsorti sado-maso armukesesuhe. Heli on 26-aastane naiseliku figuuriga brünett põhikooli õpetaja. Ta küsis veel, kas ma suudan kahte seanssi päevas teha ning enne kl 20 tema sõbraga kohtumist alandada üht naist. Mõlema eest on ta nõus maksma maksvat 1000 krooni tunnist – olgugi ta enne maininud, et domina-otsade eest raha võtmine on tema maailmas moraalselt vastuvõetamatu. Olevat asju, millega tasub tegeleda ainult puhtast naudingust! “Ma mängiksin kogu aeg”, ütleb ta, rääkides niimoodi sado-maso-rollimängudest.

Loomulikult tuleb välja, et see salapärane, alandamist vajav naisterahvas on ta ise. Lepime hotellis aja kokku, saabun sinna kell 17 45.
Kokkuvõttes ainult räägime, sest noor naine on ebalev selle kohapealt, mida ta tahaks, et temaga teeksin. Jagan niiöelda nooremale kolleegile kogemusi. Ta saab oma raha eest konsultatsiooni ja lühikese meigikursuse. Ta on nimelt äärmiselt argisena kohale ilmunud, ilma igasuguse kostüümita, kenas mustas atlass-seelikus ja kõrgekontsalistes saabastel, seljas valge pluus, millega ta vist koolis lapsi õpetab. Minu soovitusel vahetab ta selle musta ja läbipaistva vastu välja. Viimane on tal kaasas.
Saabub mees, kellele koos elamusi pakume. Heli on ebakindel ja küsib nii enne seanssi kui siis, kui mees dushshi all on, mida ta tegema peab. Meenuvad mu enda esimesed dominakogemused võõraste inimestega ja mu enda ebakindlus. Katsun olla Heliga professionaalselt julgustav ja toetav. Ta on täitsa tubli. Võtab kohati initsiatiivi enda kätte ja improviseerib. Nagu ma aru saan ja millist arvamust Heli kinnitab, on meie mehe näol tegemist leebe inimesega, kellele valu (peks piitsade ja kettidega, küünlavaha, pikalt kinniseotuna külma dushshi all ning klistiir nii tulise kui külma seebiveega -- mille viib tegelikult läbi Heli olgugi see minu idee) päriselt ei meeldi. Mu noor kaaslanna jalutab teda koera karistusrihma otsas mööda tuba, mina lasen tal kohe alguses -- ja alasti , millest mees keeldub -- pudeli vahuveni ("Korralikku!") tuua, kallan seda maha ning sunnin põrandalt lakkuma. Leebe mees teeb kästut, nagu ta ka meie poriste saabaste lakkumisest ei keeldu. Ma imestan küll igakord, kas neis tüüpides pole karvavõrdki hüpohondriat...
Enne seansi algust ning siis, kui mees on pärast klistiiri väga pikaks ajaks tualettruumi kadunud, võtan telefonikõnesid vastu. Minu raamatu Tartu esitlus ja kunstiüritus, mille korraldamisega seotud olen. Ühed filmivõtted, millel osalesin ning nende eest ülekandmata jäänud raha. Soomlannast kursuseõde Miina helistab, et on spontaanselt Tallinna tulnud ning istub nüüd Nokus ja tahab mind näha. Miina on kergelt purjus ja väga sentimentaalne. Albert helistab ning sõimab oma ameerika kolleege, kes pole Riias lennuki pealt maha tulnud; kolleegi, kes ei võta toru ja veel ühte inimest, kes ajavat segast. Tartu ürituse korraldaja helistab ja kurdab, et plakati peal on liiga palju infot. -- ta ise on sügavalt purjus. Teine tartlane Tiit helistab ja lubab end maha tappa -- ta olevat hale, ta palka sealses konservitehases alandati, tuues ettekäändeks majanduslanguse ja talle ta elu ei meeldi. Tiit on mõõdukalt purjus. Mina helistan Revole ja kurdan omakorda. Seda kuuleb pealt leebe pereisa sealsamas hotellis, kes on tänu mu uuenduslikule klistiirimeetodile tualetti aheldatud. Ja Tiidule teatan irvitades ja valju häälega, et majanduslangus ning pankrotid tulevad ja lähevad, aga sado-maso jääb. Ma olen nii talle kui Revole situatsiooni kirjeldanud, valju hääle ja suure lõbuga, loomulikult. Kommenteerin ise veel juurde: "Selle äri põhiline märgusõna on konfidentsiaalsus, aga no selle vastu olen ma algusest peale eksinud. Ihihihiiii!"
Aga Kelluka hotelli kaheses toas (700 krooni) ütleb noor Heli mulle, et ma olen primadonna ja isiksus. Ja et kas oleksin nõus seda veel koos temaga tegema -- arvatavasti mitte enam selle mehega -- nii arvab ka tema. Pakun välja, et võiksime Soomes "otsi" tegema hakata -- aga tema tegelgu organisatoorse töö, kuulutustega ja korrespondentsiga. Heli on nõus, tundub mulle.
Aga selle õhtu lõpp on dramaatiline -- algaja domina on julgust saanud ja ütleb, et peaks mehe voodi külge siduma ja tema peaks ka  tegema näo, nagu me lahkuksime koos. Ta seobki masohhisti käed hoolikalt voodipeatsisse kinni. "Kas sa saad end liigutada?" --"Ei!" Mina seon mehele pluusi silmade ette. Aga õnnetuseks tuleb mulle  teravam idee. Kutsun Heli kõrvale ja sosistan talle kõrva: "Võta ta riided ka kaasa, jäta ta siia ja tule siis poole tunni pärast tagasi." Tuletan meelde: nad saavadki H-ga aegajalt sellel eesmärgil kokku, on toa võtnud 24 tunniks ning kavatsevad pärast mu lahkumist veel edasi "mängida". Mees saab aru, et midagi plaanitsetakse: "Kas sa lähed ka ära?" Mina teatan, et ta riided võetakse kaasa, kuna ta on olnud küllaltki allumatu. Mees karjub: "Nii need asjad ei käi!" Heli on ehmunud. Mina ütlen, mitte küll otseselt vabandades, et salasõna jäi meil enne kokku leppimata. Mees on enda all oleva voodi keset tuba viselnud. "Nii need asjad ei käi !!!" "See läks nüüd üle piiri", sosistab mu poole heitunud Heli, silmad suured ja ise vist meeleheitel. Mees on ilmselgelt väga endast väljas ning vihane. "Oli meeldiv, tshau!" -- see olen mina. Mu järel suletakse uks ning selle tagant kostab vihast vaidlemist. Tüli hääled. Mina tellin takso.

Pärast seda “seanssi” sõimas noor Heli, kes oli küll mulle kahe domina-tunni eest täitsa korralikult maksnud, mind Eesti sado-maso ringkonna listis ebaprofessionaalseks dominaks ja prostituudiks. Samas vastas ta mu kohtumispäeva hilisõhtulõhtul saadetud vabandusele, et kõik oli korras. Tema armuke olevat öelnud, et ta pole isegi siis, kui ta seaduslik naine autoavarii tegi, nii palju TUNDNUD.