Ma sattusin sel pikal nädalavahetusel pikale Eesti-sisesele ringreisile. Marsruut: Tallinn-Narva-Pühtitsa-Tartu-Varnja-Kõnnu-Tartu-Tallinn.
Ma jätan kõik muu hetkel vahele (aga mainin siiski, et Narva linn kui selline jätab mulje totaalsest pommiaugust -- IGAS MÕTTES, isegi kui seal väljas söömine on uskumatult odav; vihje: restoran Rondeel Narva linnuses, kus oled suure tõenäosusega ainus külaline, kus on valged linad ja kõik supid maksavad 3.50, nende hulgas haruldused nagu hapukapsasupp suitsutatud Narva jõe silmudega) ja keskendun hoopis... baarielamusele.
See koht sai kohtumiseks-koosolekuks valitud minu jaoks juhuslikult, mu Tartu kaaslaste jaoks vist mitte. Ma tegin Tartus ühe energeetilise meigi sõna otseses mõttes kõrvalmajas. Baari valis sõber T, põlistartlane. Nimi Õlleministeerium vihjab esmapilgul hipsteritele, suurele haruldaste ja kallite käsitööõllede valikutele ning teatavale eksklusiivsusele. Miski ei saaks tõest kaugemal olla. Reaalsus osutus lihtsaks, ülimalt lihtsaks keldribaariks, kus õllevalik oli väga väike (ja tavaline ja odav -- ma ei joo kuskil väljas käies ega ka muidu kunagi õlut, aga eeldan, et T-l oli õigus, kui ta ütles, et 2 eurot on odav) ja kus veel oli menüüs väike või mõõdukas valik muud alkoholi. Ning, nagu Tartus tavaks, ka võimalus kuni sulgemiseni süüa osta (2-eurostest soolaubadest, praeleibadest ning kanatiibadest kuni 3-euroste paninideni).
Nüüd jõuaks olulisima -- atmosfäärini.
Ma üldiselt ei ole selliste Valli baari või Levika stiilis urgaste fänn. Selliste, kus enamuse klientuurist tunduvad moodustavat vanemas keskeas alkohoolikud. Kas mõjus suplus Pühtitsa püha veega allikas teel Tartusse või andis empaatiavõime kasvule hoogu juurde vahetult enne seda tehtud energeetiline meik noorele naisele -- ma ei tea. Igal juhul ---äkki tundusid need õllesaali külalised mulle omamoodi armsad ja liigutavad. Nagu T mainis -- nagu ministrid. See kamp seal ühe pika laua taga tõesti mõjus nagu mingi paralleeluniversumi ministeerium, kus valjuhäälselt arutatakse maailma asju ja hiilatakse oma kompetentsiga mõnes valdkonnas. Antud juhul andsid tooni kandva häälega vanem mees, kes rääkis oma kunagisest tööst Ukrainas põllumajandusnõunikuna. Ning hiljem, kui meid T-ga paluti pika laua laudkonnaga liituma --- omal vaiksel moel ka ühe väikesaare kirikuõpetaja, kes lubas järgmisel päeval, laupäeval hakata haavu lakkuma ning pühapäevast jutlust ette valmistama. Kogu seltskond tundus moodustavat vana tutvusringi --- või vähemalt suunati sinna sujuvalt kõik baari sisenenud. Nagu öeldud, pikk laud väiksevõitu ruumi peamise elemendina aitas sellele efektile suurepäraselt kaasa. Klientuur tundus keskmisest haritum ning arvan, et inimesele, kes tahab end võõras kohas välja minnes (või mõnel muul põhjusel) mitte üksikuna tunda, on see koht hea valik. Ka inimesele, kes pole enam väga noor. Nagu T (minuvanune) mainis, pole Tartus just teist kohta, kus enamus baarikülalistest on üle 50. Kummalisel kombel tekitas see fakt sel hetkel paralleeli festivaliga Burning Man Nevada kõrbes, kus võib näha kõrbepäikese all ja festivalimelus sundimatult alasti käsikäes jalutamas vanemaid paarikesi. Ja kus see kõik tundub uskumatult loomulik. Samuti tekitas kerget Ameerika-nostalgiat Õlleministeeriumis see, kuidas igaüks laua taga ennast tutvustas ning kui me T-ga lahkusime, meiega kättpidi hüvasti jäeti ning kõike head ja "ilusat kooskulgemist, vähemalt sel õhtul" sooviti. Need on need hetked, mida igaüks turismireisil naudib. Atmosfäärielamused. Põgusad vennastumised võõrastega. Nende isiklikud lood ja mured, mida kuulad endalegi üllatava huviga. Ootamatult pikaks hetkeks veniv viibimine kohas, kuhu polnud sul algselt üldsegi plaanis minna. Spontaanne baariõhtu vana sõbra --- ja nagu sel hetkel korraks tundub -- paljude äsjaleitud uutega. Miks mitte nautida sama kohas, kuhu satud aegajalt, aga mitte liiga tihti; nautida sama asja niiöelda siseturistina?
Lisaboonus: õnnestus näha kerget baarikaklust, õigemini -rüselust, seda üle keskmise vintis baarikülalise ning baarmeni vahel. Millest teavitati uusi, seltskonnale ilmselgelt tuttavaid baari tulijaid ning leiti üksmeelselt, et see kakleja küll tavaliselt agressiivne pole, tal katus lihtsalt aegajalt sõidab.
Ja mu Accademia Boutique`ist ostetud kleidi kohta pole ma kunagi nii palju komplimente saanud! Nagu üks õlleministritest kinnitas, tekitas see temas nostalgiat. "Kas te teate, mis päritolu on sõna nostalgie?"
Kui T-ga tund enne südaööd Õlleministeeriumist minema saime, olid seltskonnaga just liitunud kaks vanemat kena daami. Üks neist, T sõnul doktorikraadiga teadlane, rõhutas parasjagu, et Bob Dylan ei naerata kunagi. Ainult muigab.
No comments:
Post a Comment