Eesti disaini toetamine (loe: Eesti moekunstnike ning muude disainerite loomingu soetamine) on juba aastaid seatud erilisse staatusesse. See oleks nagu omamoodi patriootlik tegu ning pea igaühe kodanikukohuse täitmine. Sest Eesti disain – see on midagi erilist, unikaalset, meie riigile maailmas nime tegemise üks lootuseid. Kohalikku meediat lugedes jääb tihti mulje, et just disain ning moekunst on meie üks olulisi eksportartikleid. Ka Eesti Kunstiakadeemia, mille kujutava kunsti õppe allakäigu kohta olen saanud vihjeid nii seal mõningaid loenguid andes kui oma debüütdokfilmi „Armastus...“ EKA tudengist peategelast seal õppimas jäädvustades, on avalikult oma prioriteediks seadnud disaini.
Märtsi alguses oli kõigi väljaannete esiuudis meie moelooja, kes pidi osalema Pariisi moenädalal, aga õnnetuseks kaotas lennufirma ära tema pagasi. Kahju moekunstniku hinnangul: üle 100 000 euro! Mul tekkis küll kohe küsimus, et miks nii hindamatu väärtusega kollektsioon reisis tavapagasis ning miks ometi ei palgatud kullerfirmat, kes hinnalise lasti turvaliselt kohale oleks viinud. Sest kui selle moekollektsiooni koguväärtus on tõesti mainitud summa, peaks see ju tähendama, et moekunstnik saab selle maha müüa? Ja osta hea õnne korral selle üle 100 000 eest näiteks kahetoalise korteri kivimajas kesklinnapiirkonnas. Paraku selle mõttekäigu kaudu jõuame vist probleemi üdini. Eesti moekunstile on loodud suurepärane maine, aga seda ei osteta eriti. Jah, kindlasti on mõned ustavad fännid, kindlasti tellitakse pidulikke õhtukleite ning näiteks pulmakleite kohalikelt moeloojatelt, aga mingist moetööstusest on raske rääkida. Ja moetööstuse all ei mõtle ma tingimata tehasetoodangut, vaid ka väiksemaid ateljeesid, mille toodangu järgi on reaalne nõudlus ja millel on märkimisväärne käive.
Aga oma silm on kuningas, seega võtsin kevade hakul ette spetsiaalse uurimisretke Kalamaja ning Telliskivi linnaku Eesti disaini poodides. Koos kaaslasega, kes võiks olla siinsele moedisainile suurepäraseks sihtgrupiks. Mis oli esmamulje : need poed olid täiesti tühjad. Müüjad tundusid olevat kaotanud viimasegi lootuse, et keegi nende väljapanekust midagi ostaks, seega ei tõstnud meie sisenedes tihti pilku loetavalt raamatultki. Aga on ka mõistetav, et väga palju ostjaid pole näiteks 450 eurot maksval väiksel „vegannahast“ seljakotil, one size fits all hallil villasegust valmistatud dzhempril (142 eurot) või samuti one size väiksel mustal kleidil (185). Selline suuruste puudumine on loomulikult tootjale mugav – aga ei pea tingimata tähendama kotjat ürpi. Olen näinud Kreeka disaineri väga kavala lõikega linast kleiti, millele on ka elastsemast materjalist tükke vahele õmmeldud, nii et rõivas tõesti istub ühtlaselt hästi väga erinevaid suurusnumbreid kandvate inimeste seljas.
Tuntud moekunstniku villased talvemantlid maksid varakevadel ikka täishinna, 500-600 ning siin väga tuntud ökodisaineri kleidi Bangladeshi tehasejääkidest võis saada pea 130 eest ning tema T-särgi 70-ga. Samas võis sealsamas Telliskivi kaubatänaval asuvast ökopoest leida valiku orgaanilisest puuvillast Inglismaal valmistatud kleite hinnavahemikus 40-70 ja kergeid mantleid umbes 200-ga. Samal ajal kirjutas Budapestis puhkav moehuviline sõbranna, et sealt saab kohalike disainerite loomingut kordades väiksema hinnaga kui meil siin enda omade. Ja vanalinnas olevasse Eesti disaini butiiki ma ei jõudnudki, kuna see oli vahepeal ootamatult oma uksed sulgenud...
On see poe mittetasuvaks osutumine ikka nii ootamatu? Jah, ma saan aru, et meil on väike riik ja vähe ostjaid ning et väikeste partiide tootmine on kallim. Samas, arvestades Eesti moedisaini valikut ja hindu, on mul raske uskuda selle lähituleviku võidukäiku ning konkurentsivõimesse välismaal. Nagu näha, ei saa patriootlikule kohusele viidates kuigi palju müüa ka kodumaal, aga väljaspool Eesti piire kaotab meie moe põhiline müügiargument kahjuks oma kehtivuse.
