Juhuslik küngas ja Mount Everest. Evelin ja Oprah.

Ma luban, et Evelin Ilvese, õigemini ta saate kohta rohkem suud ei pruugi, aga kuna kõik teda Eesti Oprah`ks nimetavad, siis vaatan nüüd mälu värskenduseks originaali. Kunagi oli mul telekas ja ma vaatasin Oprah Winfrey Show`d mingilt Soome kanalilt päris tihti. Pakun, et kuskil 15 a tagasi. Igal juhul --- vaadates jälle originaali sain esimese minuti jooksul aru, et neid kahte ühendab ainult see, et nad on mõlemad liigi homo sapiens emased esindajad.
Oprah, näiteks, ütleb välja, et kõige olulisemad momendid tema saates on need, kui ta ise või keegi teine mõistab mingit asja uuel viisil. Nagu ma ise olen alati öelnud: mind huvitab kõige rohkem alternatiivne vaatenurk.
Oprah, jättes hetkeks kõrvale ta muud saavutused nagu oma äriimpeeriumi loomise ja Ameerika mõjukaimaks naiseks olemise, saab oma saatesse näiteks pereema, kelle eksmees tappis ühel varahommikul majja tungides kõik nende ühised lapsed. Ja pool aastat hiljem --- 16 inimest, kes seda saadet vaadates loobusid omaenda enesetapuplaanist. Tõestab eksperimentidega, et enamus väikelapsi lähevad kaasa võõrastega. Purjus peaga autojuhtimisega vahele jäänud tuntud näitlejanna (ma olen seda Oprah enda poolt kokku pandud best of-i vaadanud alles 15 minutit).
Ta ei oleks võtnud Erika Salumäed oma saatesse, kui see seal miinimumprogrammina alkohoolikuna kapist välja ei tuleks. Maksimumprogrammina ka lesbina, arvan.
Ja kindlasti ei küsiks ta geneetilise defektiga, sureva lapse vanematelt: "Kas te olete eutanaasia peale mõelnud?", nagu eile Evelin tegi. See oleks täiesti mõeldav küsimus Shveitsis või mõnes muus riigis, kus eutanaasia on lubatud (kuigi vist mitte akontaktsete väikelaste puhul), aga mitte Eestis. Ma hoidun siinkohal mürgisest märkusest saatejuhi arstihariduse kohta. Miks siis mitte minna juba kaugemale ja küsida: "Kas te olete mõelnud oma lapsele patja näo peale panna?"
Igal juhul --- Oprah on Youtube`is täiesti olemas. Vaadata Evelini on nagu tellida Hiinast 3-euroseid kleite, mis seljas ei näe välja kaugeltki sellised, nagu pildil -- ja mida kohalikud blogijad promovad.
Lisamürgimärkus: no sellest ma ka ei saa aru, kuidas on võimalik, et kohalikel glamuuriteemadel kirjutavatel blogijatel, kes tonnide viisi tasuta kosmeetikat ja koledaid Hiina hilpe saavad, on kõigil laotöölistest mehed.
Kleitidest rääkides -- Oprah`-l on oidu ka kanda riideid, mis teda pigem kenamaks teevad. (Salajane vihje: pikemad varrukad!)

Igal juhul, vaatasin eile ära päris mitu Oprah` saadet ja see info, mis just nende kaudu teada sain, muutus järjest muljetavaldavamaks: ta mitte ainult ei intervjueerinud naisi, kelle mehed olid nende ühised lapsed tapnud (mitu korda!), vaid ka naisi, kes olid seda ise teinud. Läkski üheksakümnendate alguses vanglasse kohale ja talle räägiti pisarsilmil, aga detailselt (kahekuine imik külmkappi, kui see nuttis...) ja kahetsedes. Ja ta suutis selliseid lugusid kuulates säilitada tasakaaluka oleku, samas küll ilmselgelt emotsionaalselt häiritult küsida küsimusi nagu: "What purpose does it serve ( to put a baby to the fridge)?".

Ta tegi 1980ndate lõpul kuni 1990ndate keskpaigani oma saadetes palju juttu rassismist. Leidis näiteks üles ühe USA maakonna, kus elasid 100% valgenahalised inimesed, käis neid külastamas, kuulis, et valge rass on ülim ning ta ise ahv --  ja tegi reportaazhi samast kohast rohkem kui kümme aastat hiljem uuesti. Sinna oli kolinud 7000 mustanahalist ning mõlemad rassid olid oma eluga rahul.
Samuti käskis oma saate meeskonnal diskrimineerida stuudiosse tulnud publikut ühe tunnuse, sinise silmavärvi alusel, et inimesed, kes muidu iial rassipõhilist diskrimineerimist ei koge, mingilgi määral analoogse kogemuse saaksid. Diskrimineerimine oli piisavalt peenelt läbi viidud: sinisilmsete kaebusi või küsimusi ei võetud personali poolt tõsiselt, neid ignoreeriti;  kui pruunisilmsed stuudiokülalised said võtet oodates kohvi ja küpsetisi, siis teised mitte midagi, samas ootama pidi tunde. Saatekülaliste hulgas oli ülikooliprofessor, kes läks mänguga kaasa ning rääkis, et pruunisilmsete inimeste IQ on tõepoolest kõrgem. Lõpuks tundus publiku "priviligeeritumale" osale, et tõesti --- need frustreeritud ja halvastikoheldud inimesed on lärmakad ja ebaviisakad, aimamata kuni saateeksperimendi paljastumiseni, et tegelikult kogesid mõlemad osapooled rassismi tomimismehhanisme.

Tegi esimese saate partnerlusseadusest aastal 1989! Ja kutsus oma saatesse ikka väga palju LBGT-inimesi ajal, kui see konservatiivses Ameerikas nii populaarse saate juhi poolt oli ikka paras julgustükk.

Paigutas 1993.a. üheks nädalaks kaamera mitme Chicago tavalise perekonna kodusse ning avastas, et mõne aja möödudes unustavad pereliikmed selle sootuks ning kaklevad, sõimavad üksteist, joovad end täis ja teevad kõike seda, mida me oleme nüüdseks juba ammu harjunud reality-tes nägema.

Tõi oma saatesse püsikülalisteks ja nõustajateks hiljem oma saadetega väga kuulsaks saanud Dr. Ozi ja Dr. Phili.

Tema saadet võrreldi alguses tabloidlehtedega ning pööre nii Evelini kui paljusid teisi mõjutanud spirituaalsuse ja meditatsiooni poole, samuti rohkem terviseteemadele ja üleüldisele rahvaharimisele toimus alles 1990ndate teisel poolel. Mäletan ise, kuidas 15 a tagasi või rohkem vaatasin ta saates esinemas nii Eckhart Tollet kui Elizabeth Gilbertit. Viimast, väga paljusid keskealisi naisi Indiasse ashramisse ning Balili nõidarste külastama mõjutanud kultusromaani "Söö, palveta, armasta" autorit ei ole ma pärast seda ühte Oprah intervjuud enam mitte kunagi pealiskaudseks naistekirjanikuks pidanud. Raamatu ostsin ka -- ja see on väga hea.

Tekitas efekti, mille tõttu igast raamatust, mida ta oma raamatuklubis propageerib, saab bestseller. Igast tootest, mida ta eetris puudutas, sai sõna otseses mõttes kuld. Seda muidugi tootajale ja müüjale.

Alustas kohalikus televisioonis Nashville`is ja Tennessees, enne kui Chicagosse tööle sai ning viies saate, mille kaassaatejuht oli, paari kuuga reitingute tippu. Alustas Chicagos ilma meigikunstniku või stilistita ning iroonilisel kombel nägi 30-selt välja palju halvem kui praegu, olles 62. Kindlasti puutub asjasse omajagu see, et Oprah ostis hiljuti  ära 10 % Kaalujälgijate aktsiatest ning on nende reklaamnägu. Aga ka see, mida ta oma saates osalenud arstidega korduvalt arutanud on -- Aafrika päritolu inimeste nahk lihtsalt vananeb kõige aeglasemalt.

Lõpetas oma talk show tegemise ära 5 aastat tagasi pärast 25 aastat Oprah Winfrey Show`d. 
Praegusel telehooajal näitleb omaenda produtseeritud seriaalis "Greenleef".

Ja mis on selle moraal? Et kõige olulisemad on siiski ideed. Isiksus. Mõistus. Oskus leida suurepärane tiim ning seda hoida. (NB! Oprah kutsus oma saatesse ka ühe naise, keda ta oli aastaid varem promonud ning alustanud selle saate produtseerimist, aga siis see naine vahetas produtsenti (ja vist läks eetrist maha pärast ühte hooaega.)
Võime olla päriselt soe ja empaatiline ja keskenduda intervjueeritavale. Teatav silmaga nähtav emotsionaalsus, ilma milleta on kõik muu mõttetu ja tuim. Ja küllap ka saatekülalistele mitte just meeldiv kogemus. Ja seda ma mäletan väga hästi, kuidas publik Evelini saate salvestusel mu selja taga õhkas: "Kui igav!".

Loomulikult pole Eestis võimalik kinkida kõigile publikus auto või kallis reis või isegi raamat, mille autorit intervjueeritakse. Ega saata kaamerad mitmeks päevaks filmima saatekülalist, et saada paarkümmend sekundit materjali tema tutvustamiseks.

Aga seda, et kuidagi paremini ei ole võimalik teha, ma ei usu ka. Ja et pole kuidagi võimalik leida inimesi, kes telet teha tahavad ja et kedagi polegi võtta, nagu mitmed kohalike kommertstelevisioonide töötajad on avalikult väitnud. Ja et avalikud castingud saatejuhtide kohtadele oleks täiesti naeruväärne idee.
Ma ei usu seda! Sest miks just naissaatejuhid kommertskanalites nii vähe aega vastu peavad? Äkki otsitakse neid hoopis valedest kohtadest?
Üks väike vihje, mis omadust võiks otsida: Oprah suudab vajadusel eetri täita ka oma üdini ameerikaliku kõnepidamisega (teate küll, peaaegu iga USA filmi lõpus keegi peab hingestatud kõne, mille tagajärjel selle kuulajad muudavad mingis väga olulises asjas meelt), samas suudab genereerida uusi ideid, mille tagajärjel ta saated olid kõike muud kui rutiinsed. Leida õhus olevaid ning olulisi teemasid, miks mitte totaalselt kohalikke probleeme. Mitte karta päriselt valusaid teemasid, samas jääda delikaatseks ning mitte võtta kohtumõistja positsiooni. (Oprah filmis (küll udutatud nägudega) tervet gruppi pedofiile ning tuli ise oma lapsepõlve seksuaalse ahistamisega kapist välja.) Päriselt ekstreemseid persoone ja lahendamatuna näivaid sotsiaalseid teemasid.

Ma päriselt ka ei usu seda, et Eestis on ainult võimalik olla trendijärgija, ja mitte kunagi trendilooja. 

Kanep! Pothead`id! Aktivism! (ehk kanepivastase intervjuu kanepiaktivistiga)

Üks blogija, keda aegajalt loen, kurtis, et kanepiaktivist Elver Loho pakkus talle koostööd, midagi sealjuures vastu pakkumata (nagu blogija omajagu pahaselt rõhutas). Minuga võttis Loho ühendust pärast seda, kui olin Facebookis mitu korda kanepi vastu sõna võtnud. Pakkus ka, et annaks mulle intervjuu, ja kuna mul on kanepiga seoses üks muu plaan (ma ei saa sellest ega sellest, kellega koos plaan on, praegu täpsemalt rääkida), siis võtsin pakkumise infokogumise mõttes vastu. Samuti olen tänulik muu teabe ja kontaktisikute eest, mis pärast neid väljaütlemisi minu kätte on tulnud --- reeglina muidugi kanepifännidelt ja teistelt aktivistidelt. Midagi ma Loho käest selle intervjuu eest ei saanud -- oleks tegelikult võinud, sest mu tutvusringkonnas on inimene, kes oleks nõus mu korteri ära koristama mitte piitsutamise, vaid ühe grammi "kivi" eest...
Igal juhul avaldan selle intervjuu siin, samas rõhutades, et ma jätkuvalt arvan, et see narkootikum on vaimsele tervisele ja sotsiaalsele toimetulekule ohtlik ning et see ravikanep on tegelikult seesama kanep ja teeb ikka pilve küll. Ehk nagu kirjeldas mu tuttav Barcelona kanepikohvikut, kus selle linna residendid võivad seaduslikult seda droogi tarbida: ühtki surijat haiget ta seal ei märganud, ainult noored mehed, kes päevad läbi arvutimänge mängisid või telekat vaatasid...


Igal juhul:

INTERVJUU ELVER LOHOGA

1. Millal sinust sai kanepiaktivist? Mitu aastat oled suitsetanud ja millal said aru, et pead teemat laiemalt ühiskonnas propageerima?

Esimest korda puutusin kanepiga kokku ülikoolis. Kursavennal oli tükk väga kleepuvat hašši ja kutsus terve laudkonna pubi taha piibule. Võtsin mahvi. Paar tunnikest oli enesetunne kergem ja mõte jooksis paremini. Läksin teise kursavennaga seejärel poodi toitu ostma ja me veetsime hea kümme minutit konservileti ees - arutades milliste hiljuti õpitud süvamatemaatiliste teooriate järgi oleks kõige parem lihakonservi võrdseteks osadeks lõigata.

Läks mööda hea neli-viis aastat enne kui ma taas kanepit kohtasin. Vahepealsel perioodil ei otsinud seda ja ei sattunud ka kanepitarvitajate seltskonda.

Tööstress IT valdkonnas kuhjus ja ei osanud kuidagiviisi sellega hakkama saada. Enamus inimesi otsib abi alkoholist, aga mulle see ei sobinud ja seltskonnas viinavõtmine lõppes tihtipeale sellega, et ma sain esimesena kaineks ja sõidutasin umbjoobes sõbrad taksoga koju.

Hakkasin ka tubakat suitsetama ja mõnda aega oli sellest abi, kuni tubakas hakkas organismile vastu. Mahv-mahv, öök-öök. Ei ole just väga meeldiv. Sellest sõltuvusest ei ole ma siiani jagu saanud. Ükskord õnnestus poolteist kuud ilma olla, siis hakkasin unes suitsetamist nägema.

Otsisin välja musta turu kontaktid ja kanepist sai siuke kord-kolm aastas puhkuserituaal. Ostsin 3-4 grammi, võtsin nädalavahetuse vabaks, suitsetasin kanepit, kuulasin muusikat, vaatasin filme, mängisin arvutimänge. Esmaspäevaks oli stress läinud ja sai taas rõõmsalt tööle minna.

Kanepiaktivist sai minust pärast ACTA meeleavaldusi. Pärast toda võitu otsisin uut ühiskondlikku väljakutset. Mingit järjekordset ebaõiglust, mida materdada. Siiski pean täpsustama, et minust sai tookord ravikanepi aktivist - asutasin koos Mart Kalvetiga MTÜ Ravikanepi, et tuua ka Eesti patsientideni kanepipõhised preparaadid, mis tänaseks on arstide arsenalis 11 Euroopa riigis ja 25 USA osariigis.

Ütlesin juba tookord Mardile, et mina legaliseerimist ei toeta. Ütlen ka täna, et lauslegaliseerimine on minu arvates halb mõte. Alkohol on liiga kergesti kättesaadav ja mitte mingil juhul ei toeta ma nii kerget kättesaadavust ei alkoholile ega kanepile.

Ma kindlasti ei soovi ühiskonnas kanepit propageerida. Mul on kolm soovi:

• Alaealistel võiks olla tänasest raskem kanepit kätte saada. Praegu on see liiga lihtne, eriti Tallinnas.
• Skisofreenikutel võiks olla tänasest raskem kanepit kätte saada. Skisofreenikutel võib kanep vallandada “skisofreeniahoo” sarnaselt sellele kuidas epileptikutel võivad vilkuvad tuled vallandada epilepsiahoo.
• Kui täiskasvanud inimene teeb teadliku valiku tarvitada lõõgastuseks alkoholi asemel märksa ohutumat kanepit, siis teda ei tohiks selle eest riigi poolt karistada. Pigem leiame mingi legaalse väljundi tema soovile ja paneme aktsiisi peale.

2. Kas suudab seletada max 5 lausega oma kanepipoliitika reformimise plaani?

Üheteistkümne Euroopa riigi apteekides varustatakse patsiente arsti retsepti alusel kanepipõhiste preparaatidega, kuid sääraste preparaatide tootmise ja ekspordi korra on ära reguleerinud väga vähesed riigid. Eesti ravimitootjad võivad legaalselt toota näiteks fentanüüli ja seda eksportida Euroopa apteekidele, aga mitte kanepipõhiseid preparaate ja see on põhjendamatu ja jabur olukord.

Kanepipõhised preparaadid võiksid olla Eesti arstide arsenalis ja neid võiks saada arst välja kirjutada vähemalt sama kergesti kui ta saab täna välja kirjutada fentanüüli.

Kanepitarvitamine võiks olla lubatud vanuses 21+, kinnistes kanepikohvikutes ja ainult perearsti tähtajalise tervisetõendi alusel. Kõik reklaam oleks keelatud.

3. Tutvustasid mulle oma plaanis olevat punkti, mille kohaselt saaksid registreeritud kasutajad (läbinud skisofreeniatestid!) suitsetada kinnistes kohvikutes, kuid pikaajalised tarvitajad saaksid kaasa osta 5 gr, millest jätkuks 2 päevaks. Kas see pole tegelikult megakogus, umbes nagu alkoholitarvitajal pudel viina päevas?

Kauaks kellelgi viiest grammist kuivatatud õisikust jätkub on väga individuaalne. Osa inimesi jupitavad väikse õisiku-nublu terve kuu peale, mõnele on 5 grammi meeldiv õhtupoolik. Samuti oleneb see konkreetse sordi kangusest ja sordi tüübist.

Mõni sort on selline, et võtad kaks mahvi ja tahaks järgmised tund aega lihtsalt rahulikult diivanil istuda ja telekat vaadata. Mõni sort on selline, et kogenud tarvitaja võib terve päeva popsutada ja üldmõju on nagu jooks lahjat kohvi. Pigem ergastav ja sobib näiteks loometöö kõrvale.

Miks ma selle 5 grammi erandi sisse panin on peamiselt nende inimeste jaoks, kes kasutavad kanepit unerohu asendajana või tahaksid oma õhtused kaks pudelit õlut asendada ühe-kahe jonkuga ega viitsi tihemini kanepikohvikus käia kui kord nädalas.

4. Kuidas on kanep su elukvaliteeti parandanud?

Vähendab ärevust. Aitab kaalu stabiilsena hoida. Aitab keskenduda - mul on ADHD diagnoos ja osades riikides on kanepipõhised preparaadid kasutusel ADHD leevenduseks. Unerohuna olen kasutanud. Ja see kõlab ehk natuke jaburana, aga kui mul ükskord oli kopsuhaigus, kus ma lihtsalt köhisin pidevalt niimoodi, et higimull otsa ees, ilma ühegi pausita, siis piibust mahvi tõmbamise järel sain 4-5 tundi rahulikult hingata ilma köhimata. Ma ei tea ühtegi ametlikku arstirohtu, mis oleks sama efektiivselt sama tulemuse saavutanud.

Siin Eesti arsti kommentaaris ravikanepi kohta ta kirjeldab kuidas näeb välja endokannabinoidsüsteemi rike - see kui sportides ei tule “teist võhma” peale: http://elver.ee/uudised/2016/9/19/eesti-arsti-positiivne-kommentaar-ravikanepile

Vot seesama kirjeldus iseloomustas mind väga pikalt. Olin väga ülekaaluline ja üritasin sporti teha. Ma tõesti üritasin. Räägiti, et kui suudad mitu päeva järjest trenni teha, siis ühel hetkel hakkab mõnus, et see hakkab meeldima. No sittagi. Ei tulnud kunagi seda “teist võhma”. Lihtsalt äärmiselt ebameeldiv hakkas ja keegi ei uskunud seda, sest enamustel inimestel on endokannabinoidsüsteem töökorras.

Regulaarse (aga mitte üleliigse!) kanepitarvitamise tagajärjel hakkas mu keha endokannabinoidsüsteem normaalselt funktsioneerima ja mul hakkas spordi käigus “teine võhm” tulema. Eelmise aasta suvel võtsin kätte ja kõndisin 9 tundi järjest, üle 30 kilomeetri ümber Ülemiste järve. Tahtsin leida seda isiklikku murdepunkti, aga ei leidnudki. Enesetunne oli super, see trenn pani keha ja aju tööle. Nii nagu töötava endokannabinoidsüsteemiga inimesel see peaks olema.

5. Kust oma suitsumaterjali hangid, kui palju seda kulub ning kas sa ei karda oma aktivismiga teatud instantside tähelepanu pälvida?

Ma ei karda instantside tähelepanu, sest mul on usk, et Eesti on õigusriik. Vahetult enne seda kui minust sai avalik kanepiaktivist ma võtsin ühendust tolleaegse politsei narkobossiga ja palusin kohtumist. Saime kokku. Rääkisin plaanidest. Tundsin muret, et kust alates jõutakse politsei huviorbiiti kanepi teemal.

Sain vastuseks, et kui inimene ütleb avalikult, et on kanepit tarvitanud, siis see neid ei huvita. Aga kui inimene ütleb avalikult, et tarvitab kanepit jätkuvalt ja regulaarselt, siis võib tekkida olukord, kus massiliselt inimesi hakkab politseisse selle kohta avaldusi kirjutama ja siis ei jää neil muud üle kui hakata uurima.

Eelmisel aastal rääkisin telefoni teel samal ametitoolil istunud uue inimesega ja sain vastuseks, et kanepitarvitajad on politsei kõige madalam prioriteet üldse. Eks nad saavad aru, et politsei ressursse ei ole mõtet kasutada represseerimaks täiskasvanud inimesi, kes lihtsalt soovivad teha alkoholist ohutumat valikut.

Mis puudutab suitsumaterjali hankimist, siis eks tuntud kanepiaktivistiks olemisel on omad eelised. Kui linna pealt küsida, siis mitte keegi ei eelda, et ma olen salapolitseinik. Väga, väga palju kordi on mulle kanepit kingituseks toodud. Inimesed väga hindavad minu pingutusi aktivistina.

Palju kulub - eks ikka need ekstreemsed vastused on kõige huvitavamad :) Maksimaalselt olen vist ühe päeva jooksul ära suitsetanud umbkaudu 10 grammi õisikut ja hunniku hašši. See juhtus eelmisel aastal Amsterdamis. Ostsime elukaaslasega coffeeshopist tohutu koguse valmis rullitud jonkusid, jalutasime mööda linna ja suitsetasime neid ahelas. Oli siuke väike hasart ka, et kas tuleb mingi piir ette või ei tule. Ei tulnud.

Linn oli lihtsalt väga ilus, toit tänavakohvikutes oli väga maitsev ja inimesed olid väga toredad. Kõndisime mõlemid sirgelt, ajasime normaalset juttu ja kõige “ekstreemsem” asi, mis juhtus, oli see, et me käisime kahekesi stripiklubis ja ajasime baaridaamiga juttu.

Ühel hetkel tuli väsimus peale, võtsime takso, sõitsime hotelli ja jäime magama.

6. Kas ise tunned regulaarse kanepitarvitaja ära ja kas tunned suure tõenäosusega mingit ühtekuuluvust temaga?

Ei tunne ära. Regulaarsel kanepitarvitajal ei ole väliseid tunnuseid. Mõned inimesed võtavad kanepitarvitamise omale identiteediks ja jäljendavad mingit internetist nähtud stereotüüpi, aga üldiselt säärane lapsikus läheb aasta-kahega üle.

Kas sa tunneksid ära regulaarse õllejooja?

7. Millistel inimestel milliste probleemidega soovitad kanepit tarbida (juhul kui nad seda seni pole teinud või on esmased kogemused olnud negatiivsed)?

Jube lihtne ja poliitiliselt korrektne oleks öelda, et ma ei soovita kanepitarvitamist mitte kellelegi. Siiski, see oleks liiga lihtne vastus. Kõigi järgnevate “soovituste” puhul ma tahaks kindlasti rõhutada, et ma ei ole arst ja kui sa, hea lugeja, oled tõesti nii loll, et ainuüksi minu siinse jutu tõttu hakkad kanepit tarvitama, siis sa tõenäoliselt oled väga, väga loll inimene ja sinu elu saab olema väga raske. Ära ole loll. Ole tark. Uuri omal käel. Guugelda. Võta pubmed lahti ja trüki sinna sisse mingi haiguse inglisekeelne nimi ja “cannabis”. Õpi lugema teaduskirjandust ja ole skeptiline esoteerika ja alternatiivsete ravimeetodite suhtes.

Niisiis.

Levinud on juhtumid, kus inimesel on mingi haigus, kus on järgi proovitud kõik muud arstirohud ja teaduskirjandus annab lootust, et abi võiks olla endokannabinoidsüsteemi stimuleerimisest taimsete kannabinoididega. Kindlasti peaks sellistel puhkudel teemat eelnevalt ka arstiga arutama. Kuuldavasti on päris mitu Eesti arsti säärase jutu peale olnud nõus patsiendile kanepipõhiseid preparaate taotlema erandkorras läbi erialakomisjoni ja ametkondade, aga olles välja arvutanud palju ravi igakuiselt maksma läheb, on patsient läinud hoopis mustale turule leevendust otsima või hakanud ise kanepit kasvatama.

Kanepipõhiseid preparaate täitsa toodetakse Euroopas ja on võimalik Eesti arstidel neid ka oma patsiendile taotleda, näiteks Sativexi ja Bedrocani tooteid, aga need on lihtsalt nii kuradi kallid, et isegi kui arst ja patsient on mõlemad nõus selle bürokraatliku solgutamise läbi tegema, siis rahakott lihtsalt ei kannata. Kümneid kordi odavam on osta mustalt turult ja Eesti bürokraatia kiirust arvestades on ilmselt ka kiirem ise seeme mulda panna ja taime valmimine ära oodata.

Kui inimesel on alkoholismiga tõsiseid probleeme, siis ta võiks kaaluda alkoholi asendamist kanepiga. Tean mitut inimest, kes säärase muudatuse oma elus ette võtsid ja oma elu taas korda said. Kui inimesel on müstiline vajadus regulaarselt oma taju muuta, siis kanep on selleks leebem ja ohutum variant kui alkohol.

Kui inimene iga päev teeb tund-kaks järjest kestvustrenni ja tal mitte kuidagi “teist võhma” peale ei tule, siis tasuks kaaluda aeg-ajalt kanepitarvitamist kuni “teine võhm” peale tulema hakkab ja trennitegemine meeldivaks muutub. Endokannabinoidsüsteemi defitsiiti spekuleeritakse olema mitme müstilise haiguse ja sümptomitekogumi põhjuseks. Selles valdkonnas on teadus aeglane arenema, sest keelatud aine uurimiseks tarvilike lubade ja ka taimematerjali saamine on väga, väga keeruline.

Kui inimene on vähiravis, siis levinud kõrvalmõju on oksehood ja isupuudus. Patsiendid on kirjeldanud, et kui tuleb järjekordne oksehoog, siis mahv kanepisuitsu või tilgake kanepitinktuuri keele peale ja läheb üle. Tegu on trikiga, mida kuuldavasti ka Eestis vähiravi osakonnas patsiendid üksteisele õpetavad, sest see on efektiivsem kui tabletid, mida samaks eesmärgiks jagatakse.

Mis puudutab tarbimise viisi, siis suitsetamine on kahtlemata kõige rohkem tervist kahjustav viis seda teha. Märksa paremad viisid on kanepiõli, alkoholipõhine tinktuur või kanepivõi näiteks küpsise formaadis. Suitsetamise eeliseks on hästi kiire mõju, mis näiteks oksehoo ärahoidmiseks võib olla väga, väga vajalik. Kel liiga palju raha, see saab osta endale ka vaporisaatori - seade, mis kuumutab kanepiürdi temperatuurile, kus soovitud ained lenduvad, aga põlemise protsessi ei toimu ja tõrva tekib oluliselt vähem.

8. Mis on sinu kõige halvem kogemus seoses kanepiga?

Mul on olnud halbu kogemusi alkoholiga ja tubakaga, aga ma ei ole saavutanud kanepiga mitte midagi isegi ligilähedast. Pärast joomist ma olen kaks korda oma elu jooksul ärganud peadpidi omaenda okseloigus. Tubakas on mind ropsima pannud, aga ikka pahvin edasi, sest sõltuvus. Kanepiga kõige “hullem” kogemus on olnud midagi stiilis “hakkasin muretsema asja X pärast, aga siis tuli meelde, et vahel kanep paneb muretsema ja otsustasin oodata kuni kaineks saan, et objektiivselt asja X kaaluda.”

9. Öeldakse, et enne kl 12 ei sobi alkoholi jooma hakata, oled joodik (olen kuulnud ka, et enne 11) -- mis kell on paslik teha päeva esimene joint?

Traditsiooniline kanepitarvitamise “püha kellaaeg” on 4:20 pärastlõunal ja sellel numbril on väga segane päritolu. Kui ma olen regulaarse kanepitarvitamise perioodidel eelmine õhtu popsutanud, siis järgmine hommik on hea enesetunne ja ma üritan siis kõik vajaliku tolle päeva töö ära teha enne kui ma esimese jonku peale mõtlema hakkan.

10. Oled sa mõelnud sellele, et kuna kanep jääb inimorgamismis testidega tuvastatavaks  kuni kuuks ajaks, siis ta suure tõenäosusega mõjutabki sind kogu aeg --- erinevalt näiteks alkoholist, mille peatäie saab välja magada üsna ruttu, samuti mõned teised droogid?

Probleem testidega on see, et need tuvastavad peamiselt toimeainete väheaktiivseid või mitteaktiivseid metaboliite. Mõjuga molekul on ammu ära lagunenud, aga mitte täielikult aatomiteks, vaid selle jupid on ümber korraldatud ja keha jaoks on tegu sisuliselt prügiga, mis aja jooksul organismist välja läheb.

Teisest küljest jällegi toodab inimkeha pidevalt samadele kannabinoidiretseptoritele mõjuvaid molekule, mõnel rohkem, mõnel vähem.

Tõenäoliselt on maratonisõltlase kehas pärast finišit rohkem kannabinoidiretseptoritele mõjuvaid molekule kui eelmisel päeval kanepit suitsetanud regulaarse tarvitaja süsteemis. Ma ei väida, et tegu on identsete molekulidega, vaid et need mõjuvad samadele retseptoritele ja et teatud kogus nendele retseptoritele mõjuvaid aineid on meie kehades pidevalt, sõltumata kanepitarvitamisest.

Samas ei tasu kindlasti alatähtsustada alkoholi negatiivset mõju. Suurem kogus alkoholi võib põhjustada ajukahjustust. See on märksa permanentsem muudatus kui kannabinoidi metaboliitide ajutine vereringes liikumine.

11. Kuidas suhtud teistesse narkootikumidesse (E, kokaiin, LSD, seened...) ja kas arvad, et kanepil peaks olema eristaatus?

E ja kokaiini osas arvamus puudub. Pole kunagi olnud huvi kummagi aine vastu. Pole ka proovinud.

2012 alguses võtsin esimest korda elus grammi seeni. Tegu on kogusega, kus midagi visuaalset ei näe, aga emotsioonid võtab lahti ja aitab neid paremini iseendal analüüsida. See grammine “tripp” oli piisav, et saada mitmeks kuuks jagu pikalt häirinud rängast depressioonist. Depressioonist vabaks saamine võimaldas mul tol hetkel pühenduda eesmärgile, võimaldas käia enesekindlalt raadios ja teles esinemas ja juba kuu aega hiljem korraldasin Eesti suurima meeleavalduse alates Laulvast Revolutsioonist ja Eesti jäi üheks vaid viiest riigist, mis ACTAt isegi ei allkirjastanud. See oli väga oluline argument ka Euroopa Parlamendile, mis mõni kuu hiljem ACTA lõplikult maha hääletas.

Kaks nädalat pärast meeleavaldust teatas ka Ansip, et ta ei soovi rohkem peaminister olla. Mäletades milline oli Eesti poliitiline skene enne ACTA-vastast meeleavaldust ja milliseks ta kujunes väga, väga kiiresti pärast meeleavaldust, siis see erinevus on öö ja päev. See oli Eesti kodanikuühiskonna taas-sünd. Väga, väga paljud inimesed on mulle öelnud, et see oli esimene kord nende elus, kus nad käisid meeleavaldusel ja et see kogemus oli nende jaoks elumuutev. See pani neid hoolima oma riigi tulevikust ja käekäigust, pani neid uskuma, et lihtinimesel on võimalik poliitikat mõjutada.

Ja kui ma poleks grammi seenega oma depressioonist tol hetkel jagu saanud, siis poleks seda kõike kindlasti juhtunud. Peaminstriks oleks ilmselt ikka veel Ansip, ACTA oleks Eestilt saanud allkirja ja, mine tea, äkki oleks ka Euroopa Parlament selle poolt hääletanud. Maailm oleks väga teistsugune.

Mis LSDd puudutab, siis ka seda olen proovinud, aga maksimaalselt pool doosi korraga. Mul ei ole mingit huvi suure koguse LSD või seentega tuleva visuaalia vastu ja ma ei taha kuhugi teise maailma ära trippida. Ainukesed korrad, mil ma olen neid kahte ainet tarvitanud, on olnud kas depressiooni leevendamiseks (olles eelnevalt läbi proovinud terve rea ametlikke antidepressante ja mitte abi saanud) või mingi väga raske isikliku probleemi läbi mõtlemiseks. Seal on nendest abi olnud ja säärast kasutusviisi uuritakse hetkel ka teaduslikult: www.maps.org

Professionaalne psühhoteraapia koos LSD või seente mikrokogustega (kus inimene mõju ei taju või tajub seda ülivähe) on uuringute järgi üllatavalt efektiivne teraapiaviis. See on valdkond, kus ei ole veel selgeid juhiseid arstidele ja põhjalikud kliinilised katsed alles käivad, aga isikliku kogemuse põhjal ja esmaste uuringutulemuste põhjal on mul väga suur lootus, et sellest saab paljudele inimestele efektiivsem ravimeetod kui antidepressandid.

12.  Kas keelaksid midagi senilubatust ära ja mis on su enda suhe näiteks alkoholi, tubaka, kohvi, tee, kasvõi shokolaadiga, mida kanepiaktivistid tihti ka droogide hulka liigitavad?

Alkoholi tarvitan haruharva. Tubakast olen sõltuvuses ja tahaksin loobuda, aga väga raske on. Kohvi joon igapäevaselt, aga maitse poolest eelistan teed. Šokolaadi armastab mu elukaaslane märksa rohkem kui mina.

Mu salajane lootus on, et kui mu äärmiselt konservatiivne kanepituru reguleerimise plaan läheb läbi, siis ühel hetkel hakatakse samamoodi reguleerima ka alkoholi. Alkohol on märksa ohtlikum ja kangem narkootikum kui kanep. Tubakas võiks olla saadaval apteegis ja enne pead ennast sõltlasena arsti juures arvele võtma. Sõltuvuspotentsiaali uuringud väidavad, et tubakas tekitab sõltuvust efektiivsemalt kui heroiin - isiklik võrdluskogemus mul loomulikult puudub. Kui ma saaks minna ajas tagasi, siis ma otsiks üles selle hetke, mil ma oma esimese sigaretipaki ostsin ja annaksin endale molli.

Ärakeelamine populaarsete narkootikumide puhul ilmselgelt ei tööta - see tekitab ainult musta turu. Mida riik saab teha on reguleerida narkootilisi aineid viisil, kus inimestel oleks senisest vähem kiusatust (reklaamikeeld, kinnised kanepikohvikud-baarid, toidupoes ei müü) ja kus inimestel oleks võimalikult vähe juurdepääsu, aga mingi legaalne juurdepääsumeetod siiski oleks. Täpselt seda üritan ma saavutada ka kanepiga.

Potentsiaalselt sõltuvust tekitavad mõnuained ei tohiks olla avalikus ruumis, aga kui mõni säärane aine on juba laialdase populaarsuse saavutanud ja ilmselgelt ei ole mõtet neid inimesi kinni panna, siis oleks mõistlik pakkuda inimestele mingisugust raskendatud viisi säärase hobiga turvaliselt tegelemiseks väljaspool avalikku ruumi.

Sest vastasel korral hakkab must turg vohama ja pressib kasumi otsinguil ka nende inimeste juurde, kes ei tohiks seda kraami tarvitada - enamasti alaealised ja halva eelsoodumusega inimesed.

Eestis sureb igal aastal ainuüksi alkoholi üledoosi rohkem inimesi kui sureb kogu musta turu narkootikumide üledoosidesse samal perioodil ja kui ma panen teleka käima, siis seal reklaamivad ilusad näitlejad mulle õlut, veini ja viina kui ehedaid eestlaslikke meelelahutusvahendeid. See on haige ja väärastunud olukord, millele ei ole ühtegi ratsionaalset õigustust peale selle, et iga surma pealt maksavad etanoolidiilerid meediakanalitele katuseraha.

Mitu eurot on vaja etanoolidiileril letti lüüa, et meedia ignoreeriks järjekordset viinasurma või näitaks ka purjus peaga surnuks sõitnud teismelise foto kõrvale viinareklaami?

Kui ETV Pealtnägija kajastaks alkoholi sama “ausalt” ja “erapooletult” kui kanepit, siis oleks Eestis ammu kuiv seadus ja omale koduõlut valmistanud inimesed istuks aastaid trellide taga, aga just erameediasse voolav alkotööstuse reklaamiraha paneb ajakirjanikke ignoreerima seda meeletut laibahunnikut ja tõenäoliselt seesama alkotööstuse reklaamiraha paneb ka Eesti meedia kirjutama negatiivselt ja eelarvamuslikult kanepist kui alkoholi võimalikust ohutumast konkurendist meie kapitalistlikus ühiskonnas.

Shit is fucked up. I’m doing my best to fix it.

13. See plaan, et kanepit võivad tarvitada ainult perearstilt tõendi saanud vaimselt terved inimesed, on idealistlik, aga kuidas väldiksid olukorda, mis valitseb näiteks samuti sõltuvust tekitavate rahustitega: inimesed müüvad oma retsepte sõltlastele edasi, kellel on sõltuvus juba tuvastatud ja kellele arstid rohkem välja ei kirjuta?

Lihtne vastus sellele küsimusele on, et tänapäeval saavad kõik Eesti inimesed oma kanepi kätte märksa lihtsamini kui nad saaksid minu plaani järgi. Kui ma võrdlen, et kas mul oleks raskem mustalt turult leida meditsiinilisi rahusteid või kanepit, siis mul pole õrna aimugi kust rahusteid saada. Ilmselt peaksin internetist tellima.

Kui kanepit oleks sama raske mustalt turult saada kui rahustitablette, siis oleks see märksa raskemini kättesaadav nii alaealistele kui ka inimestele, kes ei tohiks kanepit tarvitada. Seega rahustitele sarnane regulatsioon, loogiliselt võttes, oleks kanepi jaoks tohutu edasiminek - inimesed, kes seda vajavad, saaksid kätte ja mustal turul liiguks seda oluliselt vähem.

Kanepi sõltuvuspotentsiaal on madalam kui opioidipõhistel valuvaigistitel või isegi alkoholil ja tubakal. Kui arstirohtude, alkoholi ja tubaka puhul saame rääkida füsioloogilisest sõltuvusest ehk ärajäämanähud leiavad aset inimese bioloogias, siis kanepi puhul on need psühholoogilised - kerge ärrituvus paari päeva jooksul pärast pikka regulaarset tarvitamist, midagi sarnast nagu osadel naistel päevade ajal.

Kanepisõltuvus on kahtlemata leebem kui alkoholism ja seda esineb protsentuaalselt tarbijaskonnas oluliselt vähem kui alkoholitarvitajate hulgas alkoholismi.

14. Ja ikkagi --- ma olen palju reisinud näiteks USA-s, kus kanep on kas täiesti legaliseeritud või siis on seda meie mõistes päris suure koguse kaasas kandmine, oleneb osariigist. Nagu ka USA-s, olen kohanud palju pikaajalisi kanepisuitsetajaid Euroopas. Ja ma küll ütleks, et neis on teatavaid ühisjooni: teatav letargia, motivatsioonipuudus, mäluprobleemid... Nende inimestega suheldes ma küll ei tunne, et see kanepi kaudu "endokannabinoidsüsteemi reguleerimine" ainult hea ja kasulik oleks, nagu aktivistid seletavad. Kuidas kommenteerid seda?

Ma tahaks kohata seda aktivisti, kes kanepitarvitamist ainult "heaks" ja "kasulikuks" peaks. Ei ole veel kohanud sellist inimest.

Endokannabinoidsüsteemi stimuleerimisest me räägime ikkagi meditsiini kontekstis. Teatud terviserikete puhul võib sellest kasu olla. Kindlasti peaksid kanepipõhised preparaadid olema Eesti arstide arsenalis.

Mis puudutab niisama tarvitamist, siis on ka teisi küsimusi, millele peab vastuse leidma.

Oletame, et see stereotüüp pikaajalisest regulaarsest kanepitarvitajast vastab tõele. Mis oleks sellele inimesele kokkuvõttes kahjulikum: kas 20 aastat igapäevaselt kanepitarvitamist ja selle tõttu tekkinud mõningane letargia või paar aastat vangis istumist enesele ja sõpradele kanepi kasvatamise eest?

Letargia vs vangis istumine. Hmm.

Kui karistus iseenda ohustamise eest on inimesele vaimselt, füüsiliselt ja ühiskondlikult sada korda hullem kui kõige hullemad võimalikud terviseriskid, siis kas me peaksime riigi vägivallamonopoli täie võimuga seda inimest karistama? Saatma tööealise täiskasvanud inimese paariks aastaks maksumaksja raha eest kinnisele puhkusele, sest ta otsustas lõõgastuseks tarvitada leebemat narkootikumi kui see, mida riik talle legaalselt pakkus? MIKS?

Väga paljude inimeste peades on äärmiselt, äärmiselt loll eeldus. Nad arvavad, et kanepi legaliseerimise küsimus on kanepi lubamise küsimus. Absoluutselt mitte. Me ei saa valida kas kanep on meie ühiskonnas või ta pole meie ühiskonnas. Ta juba on siin. Ta ei lähe mitte kuhugi. Teda on palju ja ta on igal pool. Meie valik on, et kuidas me kanepiturgu reguleerime niimoodi, et võimalikud kahjud oleks võimalikult minimaalsed. Tänane olukord on halb ja saaks paremini. Minu plaan on parem kui tänane olukord, sest see vähendab kahjusid võrreldes tänase olukorraga.

Praegune regulatsioon on loonud olukorra kus lastel ja skisodel on lihtne kanepit kätte saada. See on vale ja see peab muutuma. Praegune regulatsioon on loonud olukorra, kus karistus iseenda vabatahtliku ja teadliku ohustamise eest on sada korda hullem kui potentsiaalne tervisekahju. See on vale ja see peab muutuma.

Ma üritan oma plaaniga tänast halba olukorda ohjeldada, saada seda riigi kontrolli alla ja vähendada kahjusid võrreldes tänase päevaga.

Padjaklubi on alla käinud!

Ma arvan, et igaühel võiks olla mõni meedia-salapahe. Minul on selleks "Seksi ja linna" tüüpi filmid kinos ning mõnikord isegi romantilised komöödiad. Ja telekast meeldib mulle kõige puhtam trash. TLC lavastused seksiõnnetustest ja tõsieluseriaalid 300 kg kaaluvatest inimestest. Muuseas ---kas keegi teab, mida tähendab TLC algselt? Just --uskumatu, aga tõsi -- The Learning Channel!
Samas -- mul ei ole telekat. Seega pean piirduma vanemate juures külas käies ja nende protestide tõttu lühikeseks jäävate TLC-sessioonide ning Saladuste, Suletud uste taga, Selgeltnägijate tuleproovi ning Padjaklubi järelvaatamisega.
See teeb selle pahe ohutuks, umbes nagu mu FB lemmik Raiko Aasa, kes korra paari aasta jooksul tuleb ema juurest Vastseliinast ära, üürib SMS-laenu ning töövõimetuspensioni eest odava hosteli ning joob nädalakese ohjeldamatult odavat Läti vahuveini ja tõmbab kuskilt Kalamaja hipsteritelt ostetud kanepit, ise ennast haletsedes.
Mina vaatan Padjaklubi.
Aga ma pole kindel, kas seda enam teha tahan. Jah, ma tunnistan, et Padjaklubi pole armastus, mis tärkaks esimesest silmapilgust. Pigem on see midagi, millega tuleb end pisitasa harjutada. Ma ei tea, kas on selle stsenaarium vahest laetud liiga labasest huumorist, näitlejad mitte just tipp-klassist või karakterid liiga üle võlli halvas mõttes -- aga algul see ei toimi. Ja see pole ainult minu arvamus. Aga midagi selles seriaalis siiski on, mis pärast paari osa tõesti siiani endasse on haaranud. Lühidalt on tegu Eesti oma "Seksi ja linnaga", kus peategelased on küll originaali omadest natuke nooremad, nii tudengiealised. Pidev läbiv liin on tüdrukute elukohateema -- tegemist on maalt linna tulnud tütarlastega, kel kunagi pole stabiilset katust pea kohal. Seega ööbitakse-elatakse erinevates hooaegades erinevates kohtades, mis kõik on oluline osa story line`ist ---nende ajutiste elupaikade leidmine ja tihti nendes salaja peatumine. Sarja erilisele populaarsusele viitas eelmise hooaja koostöö kinnisvarabürooga -- tüdrukud elasid Kalamaja uusarenduses, mille korterid kujundati vastavalt peategelaste karakteritele. Ja mis olid müügis ja mida tegelikult Padjaklubi kaudu reklaamiti. Nagu muide ka Padjaklubi jäätist.
Karakterid ise on lihtsad ja selgelt väljajoonistuvad: Kristina on esoteerikahuviline hüsteerik, Maria alalhoidlik hiireke, Laura megabeib, kes jahib rikkaid mehi, Misha mehelik naisehitaja, kes lisaks räägib Saaremaa aktsendiga ning püüab läbi lüüa lauljana.
Seriaali on sisse toodud karikeeritud kujul probleeme, mis võiksid olla umbes 25-aastaste noorte naiste elus: eelkõige muidugi sobiva kaaslase leidmine, aga ka karjääri- ning pereloomispained, samas nende vanemate keskeakriis. Üle-eelmises hooajas oli olulisel kohal Laura Bulgaaria maffioosost petis-peika, siis Kristina suhe uroloogist teise ringi mehega, eelmises hooajas Laura tärkav karjäär nii blogija kui selgeltnägijana. Samuti oli eelmisse hooaega toodud episoodiline naiivse, aga rikka maatüdruku karakter Piret Krummi kehastuses, kes kohati säras sarja põhitegelased isegi üle.
Padjaklubi püsibki oma karakteritel ning situatsioonikoomikal, samas võib öelda, et algava hooaajaga on midagi nihu läinud. Vaadanud ära kaks osa, võin öelda, et midagi väga olulist ja olemuslikku on puudu. Võimalik, et ei toimi see, et pärast vahepealseid arenguid karakterites on need tagasi jõudnud nullpunkti: kellelgi peale ühe pole tööd, elupaika ega kallimat. Vahepeal naiselikuks lauljaks transformeerunud Misha on tagasi oma esialgse ehitaja-olemuse juures. Võibolla on mainitud nullpunkti ja arenguseisakut tajudes stsenarist(id) kahele olulisele karakterile külge pookinud mõne sõltuvuse. Misha joob ja Laura õgib komme. Maria on rase ja tal on teadlasest peika, kellest on üritatud teha ultrakoomiline karakter, mis väljendub ülimas füüsilises kohmakuses ning pidevas pikalikukkumises. Misasi see on, kas tagasipöördumine filmikunsti algaegade, 1920ndate aastate tummfilmikomöödiate juurde? Igal juhul see karakter ei toimi kohe üldse ning mõjub pigem tüütavalt. Nagu -- paraku küll -- nüüd juba kogu sari. Midagi ei tundu päästvat, vähemalt esialgu, ka uus tegelaskuju, verinoor kodutu modellivälimusega neiu nimega Gerda, kelle Laura pargist üles korjab, tuues ettekäändeks oma karma parandamise. (Juba iseenesest ebausutav käik, arvestades Laura karakteri senist loogikat!)
Igal juhul tunduvad need sotsiaalsete teemade (alkoholism, söömishäired, kodutus, perevägivald) sissetoomine meeleheitlike katsetena viia sisuliselt ammendunud seriaal kuidagi uuele tasandile. Samas tundub vähemalt hetke seisuga, pärast jooksva hooaja kahe esimese osa vaatamist, et karakterite koomiline potentsiaal hakkab ammenduma. Ja võibolla ongi väiksele seltskonnale maalt linna tulnud noortele naistele loodavate situatsioonide hulk piiratud ning aeg otsad kokku tõmmata.
Isegi HBO epohhiloov Girls alustab järgmise aasta alguses oma  viimase hooajaga. Nemad on otsustanud seriaaliga lõpparve teha, olles igas mõttes tipus. Kahju, et Padjaklubil enam seda võimalust ei ole.

Viru ärikad --- tagasitulek

Seoses ühe teema naasmisega mu ellu ja eilse võimaliku dokkfilmi võttega avaldan siin ühe postituse mu eelmisest blogist:

NELJAPÄEV, AUGUST 11, 2011

Üle pika aja: Viru ärikad

Ei saa salata, selles, kuidas endine Viru ärikas oma kunagises töökohas kaamera ees seisis ja oma suurte siiraste pätisilmadega kadunud maailmast rääkis, ikka oli midagi.Ta oli dokkfilmi treileri võttele isegi rekvisiidiks Eesti NSV kriminaalkoodeksi raamatuna kaasa võtnud, seda küll kogemata ekslikult Eesti Vabariigi omaks nimetades. "Juba Ostap Bender ütles, et inimene peab kriminaalkoodeksit austama..." Jutt on edasi antud väärikal moel ja tõsise ilmega, kandvate pausidega. Kahtlemata võib seda, mida see kunagine aferist siiani endast välja kiirgab, karismaks nimetada. Kui küsin Anu Saagimi ja tema kunagise suhte kohta, kuulen vastuseks:" Ma olin üks neist õnnelikest". Shikk. Kunagine, kadunud ühiskonnakorra väga kummaline pseudoeliit: shveitserid, kelnerid, baaridaamid. Ja ärikad, kes iga päev riskisid Viru vahet saalides, soome purjus turiste teeseldes ja uksehoidjatest mööda hiilides vahelejäämise korral kuni 15-aastase vangistuse ning kogu vara konfiskeerimisega. Nad käisid iga päev jooksmas, olles enne järgi uurinud miilitsakooli sportlikud normid -- et olla miilitsatest 10 sekundi võrra kiiremad ning selle edumaa toel Tallinna kesklinna, mida nad tundsid nagu oma taskut, hoovidesse kaduda. Ja kõik see -- on magistritöö juhendamine. Õigemini osa sellest. Dokk, varikirjutajaga raamat, suur aktsioon... Olen magistrandi S oma sõbra SH-ga kokku viinud, kellel on väike filmikompanii. Ja see (dokkfilmi) idee läheb läbi. Juba järgmine päev toimub konkursile esitatava filmi treileri võte. "Mast hakkas jooksma" -- Viru ärikate släng. Otsustan seda väljendit kasutama hakata nagu mõnda vintage-aksessuaari.
Juhendatav S on pikkade hallikate juustega viiekümenele liginev mees, samuti endine Viru ärikas. Olen lasknud tal kiirkorras oma eluloo ära rääkida. Maakoolist linna spordikooli, sealt Virusse, vahelejäämine spekulatsiooniga ja "keemia" ehk tingimisi vangistus. Jackpot ja selle ringkonna karjääri tipp -- abielu soomlannaga.Küsin, kas S abiellus soome naisega pragmaatilistel põhjustel. "Ei. Armastusest", tuleb kindel vastus, samas räägib S kohe edasi, kuidas giidina töötanud naist lilledega Peterburis ja Moskvas hotelli ees külmetades ootas."Kas oleksid sama teinud eesti või vene naise nimel?", küsin. Sest S oli maininud, et esmakohtumisel oli endale meeldivat naist kõigepealt venelannaks pidanud. "Ei!", tuleb samavõrra kindel vastus. Seitse aastat Soomes -- äriajamiskatsed ning pankrot ja töötuna arvel olemine. Usun, et Virus alustanud spekulandid olid liiga paadunud, et "päris" kapitalismis hakkama saada. Lahutus ja tagasi Eestisse tulek, restoraniäri ja selle kuhtumine. Indiaanilaagrite korraldamine ja oma raha neisse paigutamine. See ei tule üllatusena -- S käis EKA-s mu loengutes ning võttis siis ühendust, rääkides, et otsib magistritöö juhendajat ja enda ideede ning minu loengute "sünkroonsusest". Kindel märk New Age`i mõjudest... Aga see kõik on väga cool, soovitan S-le raamatuid (Veller, Dovlatov, Wiedemann), mis võiksid tema teemaga -- spekulatsiooni ajalugu ja Viru ärikate subkultuuri dokumenteerimine -- haakuda ja ta mitte ei loe neid ise, vaid laseb sõbral, selsama, kes nüüd kaamera ees oma minevikust räägib, endale suuliselt refereerida... Mõni hetk tagasi mainis S, et Soomes töötuna veetis ta palju aega raamatupoes, aga tegi seda siiski, vaadates pilte ajakirjadest, päris raamatutest eemale hoides. Kuni nägi ühte allahinnatut intrigeeriva pealkirjaga : "Kuidas saada miljonäriks". Uue mõtlemise piibel. ENSV kriminaalkoodeks ja eneseabiõpikud. Nagu näha, võib nende toel kaugele jõuda.

Tõe hetk: Evelini talk show esimese osa arvustus (koos vanematega)

Ma vaatan seda pidulikult suurelt ekraanilt. Tulen vanemate juurde --- tegelikult tellivad nad minult värskeid kukeseeni ja otsustan juhust kasutada.
Taust: vanemad; Mustamäe korter, kuhu koliti aastal 1969,  suur laiekraan (läheb kokku vanade ja liikumisraskustega inimeste elustiiliga).
Soojenduseks on samuti TV3 uus saade: reality pealkirjaga "Tule mulle naiseks!". Mu tõsieluseriaale südamest vihkav 76-aastane isa hakkab kohe õiendama, et tal on vastik vaadata inimesi, kes end kaamera ees halvasti tunnevad. Pean ütlema, et see saade on niivõrd igav, imal ja mittemidagiütlev, et vaatan seda poole või pigem veerandiga oma tähelepanust.
Isa: "Mul on seda punnitatud lavastust alati paha vaadata. Kõik köhivad alati vale koha peal..." Ja sõimab seda 30 a taguseks USA glamuuriks.
Kokkuvõttes on tegu uue saatega, kus igas osas üks paar (reeglina vist kaua koos olnud ja lapsevanemad) kihlub; õigemini teeb suhte meespool naisele abieluettepaneku, seda avalikus ruumis, paari sõprade ja tantsutrupi juuresolekul. Kohmakad on nii viimase liikmete tantsusammud kui "peigmeeste" etteasted, samuti jääb arusaamatuks tavaliselt reality-te juurde mingilgi määral  kuuluv põnevusmoment. Või mis põnevus-, kasvõi ootamatusemoment!
Saate on tootnud Carmen Pritson-Tamme, kelle saated muidu lähevad rubriiki "Kena naine teeb Võsa-Petsi stiilis sotsiaalpornot", nagu ka Katrin Lustil.

Isa paneb ETV. "ENSV". "No vott", ütleb ta rahulolevalt. Aga kaob varsti kööki emale süüa tegema.

Algab "Evelin"!
Isa saatejuhi avakõne ajal: "Väga paljutõotav see just ei ole!".
Sissejuhatus on pikk, hakkan tähele panema kerget kõnedefekti.
Esimene külaline: Erika Salumäe. Saame teada, et spordikuulsuse tütar päriselt abielus siiski ei ole ning süüdistab oma tütre peika perekonda enda nime ära kasutamises ja reklaamiprojektis ning ajakirjandust endavastases kampaanias. Väidab, et ei joo.
Põhimõtteliselt võtab Evelin ilmselgelt Erika Salumäe poole ja toetab teda igati oma vaatenurga edasi andmises. Mitte mingeid küsimusi, mis Salumäe seisukohti kahtluse alla seaksid.
Aga tegelikult on õigus mu vanematel.
Ema: "Mis see maailma ja inimeste asi on".
Isa: "Kipub halenaljakaks. Peretüli üksikasjad -- keda need huvitavad ilma üldistava kandepinnata. Peale selle, et elusat Salumäed demonstreeritakse, ei ole siin midagi. Selles saatelõigus". Ta leiab, et sellel saatel on nii üldine kontseptsioon nagu kunagi Raul Meel talle oma maali kohta ütles: "Selles on koos kogu inimkonna ajalugu sees --  ja Vana Testament". Ja: "Vaata, et su arvustus sama pidetu ei tule kui see saade!"
Ise mõtlen, et mida siin õieti arvustada ongi.
Kuidagi õnnestub saatejuhil ja peakülalisel taandada olümpiavõitja unikaalne elukogemus täiesti tavaliseks ema ja tütre ning kahe perekonna vaheliseks draamaks. Millest pealegi räägitakse vihjamisi --- eeldades nähtavasti, et "Evelini" vaataja on seda seebiooperit kirglikult jälginud kogu kohalikust kollasest meedias.
Saame teada, et Salumäe silmis (kõrvus?) kõlavad nimed Sirli ja teise variandina Gerly nagu muusika...
Nagu ütleb saates Evelin ise: "Milline naine!".
Isa: "Oh jah, kisub vägisi banaalsuste paraadiks..."

Järgmine külaline: Rein Kilk.
Evelin: "Me oleme siin Erikaga keerulist juttu ajanud (hakkan naerma), sina oled üles kasvatanud 8 last..."
Veel omajagu banaalsuseid.
Jõuame järeldusele --- koos isaga, et ekraanil toimuv on kohutavalt igav. Isa hindab selle "Eesti omasaadete tavaliseks tasemeks". Mina aga mõtlen, et kui juba on selline eraelus surkimisele keskendunud talk show, võiks siis juba lõpuni minna ja küsida rikkalt 8 lapse isalt: mitme naisega? mitmest abielust? kas ja kui palju alimente maksab? kuidas neid edaspidi kavatseb toetada? kuidas pärandust jagama hakatakse kunagi?

Stuudiosse saabub Erika vana treener. Daam esindab vist rahvalikku mõistuse häält, kes räägib natuke tähtkujudest ja ütleb, et küll kõik läheb hästi, kõik on õieti tehtud.
Kahjuks on raske sama öelda selle jutusaate -- esialgu 6 osa-- kohta.

RUBRIIK "MEEDIA SÜVA-ANALÜÜS"
SAATUSLIK PURK ERIKA SALUMÄE KÖÖGIS!

Sõbranna saatis kaadri Evelini talk show-st. Ta vaatas järgi ja tal tekkis kahtlus, et fotol, kus Erika Salumäe "kokata armastab", on alkohoolse joogi purk.
Mina vastu: Hispaanias on apelsinimahl plekkpurkides müügil. Panen isegi Google`isse hispaania keeles: zumo de naranja 330 ml. Tuleb palju mahlapurke, aga mitte päris selliseid.
Sõbranna, kes tuvastas esimesest pilgust, mis tüüpi jooki Erika Salumäe köögis toiduvalmistamise kohta tarvitab, saadab kohe järgi sõnumi: tegu on Amsteli õlle purgiga. Aga pakub ka, et äkki teeb Erika ahjurooga õllega. Mina: NAIIVITAR!!!
Ja mulle meenub, et kui käisin Evelini saate salvestusel, näidati stuudios neid külaliste fotosid ikka väga suurel ekraanil. Imelik, et keegi ei pannud tähele, et selline äraandlik detail pildil on.
Vaat nii!

Kiidan disainerit: Kelian Luisk

Ma olen ammu tahtnud rattaga sõitmiseks seljakotti. Tingimused: on suur ja mahutab palju. Veekindel. Kerge. Pärast Amazoni tulutut kammimist, siis ühe tuntud Eesti seljakotitegija leidmist ning sellele tellimuse esitamist, nägin populaarset seljakotti ühe tüdruku seljas rongis. See nägi välja odav ja kööbakas, lisaks ebamugav ja liiga väike. Lisaks kuulsin populaarse seljakoti kohta, et see pidavat kohe ära lagunema.Tühistasin tellimuse ja pöördusin hoopis noore disaineri Kelian Luiski poole, kelle suur ja veekindel seljakott oli silma jäänud ühes disainipoes. Eritellimusel valminu oli Keliani poolt tehtud tema omal algatusel kahekordsest materjalist ning samuti ühe lisataskuga vastu selga. Praegu olen värske uue seljakoti omanik ning ootan, kuidas ta vastu peab saabuvas sügises.
Foto: Eva Sepping

"Eesti populaarseim blogi" ("From A to B and Back Again")

A (mina): Mu blogi vaadati eile üle 7000 korra, tänu sellele Evelin Ilvese talk show` reportaazhile.
B (tema): Seda on vist palju Eesti kohta?
A: Ma ei tea. Eesti populaarseim blogi saab päevas vist 13 000 vaatamist. Või äkki ma eksin? Oli see hoopis 30 000? Või 130 000? See pole ju võimalik, ega?
B: Kelle oma see on?
A: Üks naisteajakirja toimetaja. Ta teenib oma blogiga enda väitel kuus keskmise palga reklaami eest. Ja aasta tagasi uhkeldas, et sai vist 18 000 maksnud pulmad teenuste ja kaupade näol tasuta. Kõik. Pulmakleit, pulmakoht, tort, toidud, mingide dekoratsioonid, meik soeng jne. Lisaks saab üldse igasuguseid asju, kuna kirjutab neist.
B: Nii et noor naine?
A: Jah, 26.
B: Millest ta kirjutab?
A: Ma kohe võtan selle lahti. Nii. Sellised postitused tulevad järjest: "Hea suhte saladus" -- siin on vibraatori pilt. Vist sponsoreeritud. Siis: "Lastetoa visioonist ja asjade hindadest". "Uusi asju titale". "Kuule, sa oled veits rõvedaks läinud ajaga". "10 asja, mida teha oma uue blenderiga". Ma loen sulle natuke ette: "Püha peetrus. Nagu ma siin ükspäev halisesin, siis ma olen külma saanud ja täitsa nohune ja köhane. " "Igatahes tulid tagasi need samad hargivahevalud..."
B: Selline tase...

B soovitab mul seda blogi analüüsida. Oma blogis. Sest tegelikult ma küsisin B käest nõu, millest oma uues blogis põhiliselt kirjutama peaksin. Nagu öeldakse: õpi parimatelt!