Kanep! Pothead`id! Aktivism! (ehk kanepivastase intervjuu kanepiaktivistiga)

Üks blogija, keda aegajalt loen, kurtis, et kanepiaktivist Elver Loho pakkus talle koostööd, midagi sealjuures vastu pakkumata (nagu blogija omajagu pahaselt rõhutas). Minuga võttis Loho ühendust pärast seda, kui olin Facebookis mitu korda kanepi vastu sõna võtnud. Pakkus ka, et annaks mulle intervjuu, ja kuna mul on kanepiga seoses üks muu plaan (ma ei saa sellest ega sellest, kellega koos plaan on, praegu täpsemalt rääkida), siis võtsin pakkumise infokogumise mõttes vastu. Samuti olen tänulik muu teabe ja kontaktisikute eest, mis pärast neid väljaütlemisi minu kätte on tulnud --- reeglina muidugi kanepifännidelt ja teistelt aktivistidelt. Midagi ma Loho käest selle intervjuu eest ei saanud -- oleks tegelikult võinud, sest mu tutvusringkonnas on inimene, kes oleks nõus mu korteri ära koristama mitte piitsutamise, vaid ühe grammi "kivi" eest...
Igal juhul avaldan selle intervjuu siin, samas rõhutades, et ma jätkuvalt arvan, et see narkootikum on vaimsele tervisele ja sotsiaalsele toimetulekule ohtlik ning et see ravikanep on tegelikult seesama kanep ja teeb ikka pilve küll. Ehk nagu kirjeldas mu tuttav Barcelona kanepikohvikut, kus selle linna residendid võivad seaduslikult seda droogi tarbida: ühtki surijat haiget ta seal ei märganud, ainult noored mehed, kes päevad läbi arvutimänge mängisid või telekat vaatasid...


Igal juhul:

INTERVJUU ELVER LOHOGA

1. Millal sinust sai kanepiaktivist? Mitu aastat oled suitsetanud ja millal said aru, et pead teemat laiemalt ühiskonnas propageerima?

Esimest korda puutusin kanepiga kokku ülikoolis. Kursavennal oli tükk väga kleepuvat hašši ja kutsus terve laudkonna pubi taha piibule. Võtsin mahvi. Paar tunnikest oli enesetunne kergem ja mõte jooksis paremini. Läksin teise kursavennaga seejärel poodi toitu ostma ja me veetsime hea kümme minutit konservileti ees - arutades milliste hiljuti õpitud süvamatemaatiliste teooriate järgi oleks kõige parem lihakonservi võrdseteks osadeks lõigata.

Läks mööda hea neli-viis aastat enne kui ma taas kanepit kohtasin. Vahepealsel perioodil ei otsinud seda ja ei sattunud ka kanepitarvitajate seltskonda.

Tööstress IT valdkonnas kuhjus ja ei osanud kuidagiviisi sellega hakkama saada. Enamus inimesi otsib abi alkoholist, aga mulle see ei sobinud ja seltskonnas viinavõtmine lõppes tihtipeale sellega, et ma sain esimesena kaineks ja sõidutasin umbjoobes sõbrad taksoga koju.

Hakkasin ka tubakat suitsetama ja mõnda aega oli sellest abi, kuni tubakas hakkas organismile vastu. Mahv-mahv, öök-öök. Ei ole just väga meeldiv. Sellest sõltuvusest ei ole ma siiani jagu saanud. Ükskord õnnestus poolteist kuud ilma olla, siis hakkasin unes suitsetamist nägema.

Otsisin välja musta turu kontaktid ja kanepist sai siuke kord-kolm aastas puhkuserituaal. Ostsin 3-4 grammi, võtsin nädalavahetuse vabaks, suitsetasin kanepit, kuulasin muusikat, vaatasin filme, mängisin arvutimänge. Esmaspäevaks oli stress läinud ja sai taas rõõmsalt tööle minna.

Kanepiaktivist sai minust pärast ACTA meeleavaldusi. Pärast toda võitu otsisin uut ühiskondlikku väljakutset. Mingit järjekordset ebaõiglust, mida materdada. Siiski pean täpsustama, et minust sai tookord ravikanepi aktivist - asutasin koos Mart Kalvetiga MTÜ Ravikanepi, et tuua ka Eesti patsientideni kanepipõhised preparaadid, mis tänaseks on arstide arsenalis 11 Euroopa riigis ja 25 USA osariigis.

Ütlesin juba tookord Mardile, et mina legaliseerimist ei toeta. Ütlen ka täna, et lauslegaliseerimine on minu arvates halb mõte. Alkohol on liiga kergesti kättesaadav ja mitte mingil juhul ei toeta ma nii kerget kättesaadavust ei alkoholile ega kanepile.

Ma kindlasti ei soovi ühiskonnas kanepit propageerida. Mul on kolm soovi:

• Alaealistel võiks olla tänasest raskem kanepit kätte saada. Praegu on see liiga lihtne, eriti Tallinnas.
• Skisofreenikutel võiks olla tänasest raskem kanepit kätte saada. Skisofreenikutel võib kanep vallandada “skisofreeniahoo” sarnaselt sellele kuidas epileptikutel võivad vilkuvad tuled vallandada epilepsiahoo.
• Kui täiskasvanud inimene teeb teadliku valiku tarvitada lõõgastuseks alkoholi asemel märksa ohutumat kanepit, siis teda ei tohiks selle eest riigi poolt karistada. Pigem leiame mingi legaalse väljundi tema soovile ja paneme aktsiisi peale.

2. Kas suudab seletada max 5 lausega oma kanepipoliitika reformimise plaani?

Üheteistkümne Euroopa riigi apteekides varustatakse patsiente arsti retsepti alusel kanepipõhiste preparaatidega, kuid sääraste preparaatide tootmise ja ekspordi korra on ära reguleerinud väga vähesed riigid. Eesti ravimitootjad võivad legaalselt toota näiteks fentanüüli ja seda eksportida Euroopa apteekidele, aga mitte kanepipõhiseid preparaate ja see on põhjendamatu ja jabur olukord.

Kanepipõhised preparaadid võiksid olla Eesti arstide arsenalis ja neid võiks saada arst välja kirjutada vähemalt sama kergesti kui ta saab täna välja kirjutada fentanüüli.

Kanepitarvitamine võiks olla lubatud vanuses 21+, kinnistes kanepikohvikutes ja ainult perearsti tähtajalise tervisetõendi alusel. Kõik reklaam oleks keelatud.

3. Tutvustasid mulle oma plaanis olevat punkti, mille kohaselt saaksid registreeritud kasutajad (läbinud skisofreeniatestid!) suitsetada kinnistes kohvikutes, kuid pikaajalised tarvitajad saaksid kaasa osta 5 gr, millest jätkuks 2 päevaks. Kas see pole tegelikult megakogus, umbes nagu alkoholitarvitajal pudel viina päevas?

Kauaks kellelgi viiest grammist kuivatatud õisikust jätkub on väga individuaalne. Osa inimesi jupitavad väikse õisiku-nublu terve kuu peale, mõnele on 5 grammi meeldiv õhtupoolik. Samuti oleneb see konkreetse sordi kangusest ja sordi tüübist.

Mõni sort on selline, et võtad kaks mahvi ja tahaks järgmised tund aega lihtsalt rahulikult diivanil istuda ja telekat vaadata. Mõni sort on selline, et kogenud tarvitaja võib terve päeva popsutada ja üldmõju on nagu jooks lahjat kohvi. Pigem ergastav ja sobib näiteks loometöö kõrvale.

Miks ma selle 5 grammi erandi sisse panin on peamiselt nende inimeste jaoks, kes kasutavad kanepit unerohu asendajana või tahaksid oma õhtused kaks pudelit õlut asendada ühe-kahe jonkuga ega viitsi tihemini kanepikohvikus käia kui kord nädalas.

4. Kuidas on kanep su elukvaliteeti parandanud?

Vähendab ärevust. Aitab kaalu stabiilsena hoida. Aitab keskenduda - mul on ADHD diagnoos ja osades riikides on kanepipõhised preparaadid kasutusel ADHD leevenduseks. Unerohuna olen kasutanud. Ja see kõlab ehk natuke jaburana, aga kui mul ükskord oli kopsuhaigus, kus ma lihtsalt köhisin pidevalt niimoodi, et higimull otsa ees, ilma ühegi pausita, siis piibust mahvi tõmbamise järel sain 4-5 tundi rahulikult hingata ilma köhimata. Ma ei tea ühtegi ametlikku arstirohtu, mis oleks sama efektiivselt sama tulemuse saavutanud.

Siin Eesti arsti kommentaaris ravikanepi kohta ta kirjeldab kuidas näeb välja endokannabinoidsüsteemi rike - see kui sportides ei tule “teist võhma” peale: http://elver.ee/uudised/2016/9/19/eesti-arsti-positiivne-kommentaar-ravikanepile

Vot seesama kirjeldus iseloomustas mind väga pikalt. Olin väga ülekaaluline ja üritasin sporti teha. Ma tõesti üritasin. Räägiti, et kui suudad mitu päeva järjest trenni teha, siis ühel hetkel hakkab mõnus, et see hakkab meeldima. No sittagi. Ei tulnud kunagi seda “teist võhma”. Lihtsalt äärmiselt ebameeldiv hakkas ja keegi ei uskunud seda, sest enamustel inimestel on endokannabinoidsüsteem töökorras.

Regulaarse (aga mitte üleliigse!) kanepitarvitamise tagajärjel hakkas mu keha endokannabinoidsüsteem normaalselt funktsioneerima ja mul hakkas spordi käigus “teine võhm” tulema. Eelmise aasta suvel võtsin kätte ja kõndisin 9 tundi järjest, üle 30 kilomeetri ümber Ülemiste järve. Tahtsin leida seda isiklikku murdepunkti, aga ei leidnudki. Enesetunne oli super, see trenn pani keha ja aju tööle. Nii nagu töötava endokannabinoidsüsteemiga inimesel see peaks olema.

5. Kust oma suitsumaterjali hangid, kui palju seda kulub ning kas sa ei karda oma aktivismiga teatud instantside tähelepanu pälvida?

Ma ei karda instantside tähelepanu, sest mul on usk, et Eesti on õigusriik. Vahetult enne seda kui minust sai avalik kanepiaktivist ma võtsin ühendust tolleaegse politsei narkobossiga ja palusin kohtumist. Saime kokku. Rääkisin plaanidest. Tundsin muret, et kust alates jõutakse politsei huviorbiiti kanepi teemal.

Sain vastuseks, et kui inimene ütleb avalikult, et on kanepit tarvitanud, siis see neid ei huvita. Aga kui inimene ütleb avalikult, et tarvitab kanepit jätkuvalt ja regulaarselt, siis võib tekkida olukord, kus massiliselt inimesi hakkab politseisse selle kohta avaldusi kirjutama ja siis ei jää neil muud üle kui hakata uurima.

Eelmisel aastal rääkisin telefoni teel samal ametitoolil istunud uue inimesega ja sain vastuseks, et kanepitarvitajad on politsei kõige madalam prioriteet üldse. Eks nad saavad aru, et politsei ressursse ei ole mõtet kasutada represseerimaks täiskasvanud inimesi, kes lihtsalt soovivad teha alkoholist ohutumat valikut.

Mis puudutab suitsumaterjali hankimist, siis eks tuntud kanepiaktivistiks olemisel on omad eelised. Kui linna pealt küsida, siis mitte keegi ei eelda, et ma olen salapolitseinik. Väga, väga palju kordi on mulle kanepit kingituseks toodud. Inimesed väga hindavad minu pingutusi aktivistina.

Palju kulub - eks ikka need ekstreemsed vastused on kõige huvitavamad :) Maksimaalselt olen vist ühe päeva jooksul ära suitsetanud umbkaudu 10 grammi õisikut ja hunniku hašši. See juhtus eelmisel aastal Amsterdamis. Ostsime elukaaslasega coffeeshopist tohutu koguse valmis rullitud jonkusid, jalutasime mööda linna ja suitsetasime neid ahelas. Oli siuke väike hasart ka, et kas tuleb mingi piir ette või ei tule. Ei tulnud.

Linn oli lihtsalt väga ilus, toit tänavakohvikutes oli väga maitsev ja inimesed olid väga toredad. Kõndisime mõlemid sirgelt, ajasime normaalset juttu ja kõige “ekstreemsem” asi, mis juhtus, oli see, et me käisime kahekesi stripiklubis ja ajasime baaridaamiga juttu.

Ühel hetkel tuli väsimus peale, võtsime takso, sõitsime hotelli ja jäime magama.

6. Kas ise tunned regulaarse kanepitarvitaja ära ja kas tunned suure tõenäosusega mingit ühtekuuluvust temaga?

Ei tunne ära. Regulaarsel kanepitarvitajal ei ole väliseid tunnuseid. Mõned inimesed võtavad kanepitarvitamise omale identiteediks ja jäljendavad mingit internetist nähtud stereotüüpi, aga üldiselt säärane lapsikus läheb aasta-kahega üle.

Kas sa tunneksid ära regulaarse õllejooja?

7. Millistel inimestel milliste probleemidega soovitad kanepit tarbida (juhul kui nad seda seni pole teinud või on esmased kogemused olnud negatiivsed)?

Jube lihtne ja poliitiliselt korrektne oleks öelda, et ma ei soovita kanepitarvitamist mitte kellelegi. Siiski, see oleks liiga lihtne vastus. Kõigi järgnevate “soovituste” puhul ma tahaks kindlasti rõhutada, et ma ei ole arst ja kui sa, hea lugeja, oled tõesti nii loll, et ainuüksi minu siinse jutu tõttu hakkad kanepit tarvitama, siis sa tõenäoliselt oled väga, väga loll inimene ja sinu elu saab olema väga raske. Ära ole loll. Ole tark. Uuri omal käel. Guugelda. Võta pubmed lahti ja trüki sinna sisse mingi haiguse inglisekeelne nimi ja “cannabis”. Õpi lugema teaduskirjandust ja ole skeptiline esoteerika ja alternatiivsete ravimeetodite suhtes.

Niisiis.

Levinud on juhtumid, kus inimesel on mingi haigus, kus on järgi proovitud kõik muud arstirohud ja teaduskirjandus annab lootust, et abi võiks olla endokannabinoidsüsteemi stimuleerimisest taimsete kannabinoididega. Kindlasti peaks sellistel puhkudel teemat eelnevalt ka arstiga arutama. Kuuldavasti on päris mitu Eesti arsti säärase jutu peale olnud nõus patsiendile kanepipõhiseid preparaate taotlema erandkorras läbi erialakomisjoni ja ametkondade, aga olles välja arvutanud palju ravi igakuiselt maksma läheb, on patsient läinud hoopis mustale turule leevendust otsima või hakanud ise kanepit kasvatama.

Kanepipõhiseid preparaate täitsa toodetakse Euroopas ja on võimalik Eesti arstidel neid ka oma patsiendile taotleda, näiteks Sativexi ja Bedrocani tooteid, aga need on lihtsalt nii kuradi kallid, et isegi kui arst ja patsient on mõlemad nõus selle bürokraatliku solgutamise läbi tegema, siis rahakott lihtsalt ei kannata. Kümneid kordi odavam on osta mustalt turult ja Eesti bürokraatia kiirust arvestades on ilmselt ka kiirem ise seeme mulda panna ja taime valmimine ära oodata.

Kui inimesel on alkoholismiga tõsiseid probleeme, siis ta võiks kaaluda alkoholi asendamist kanepiga. Tean mitut inimest, kes säärase muudatuse oma elus ette võtsid ja oma elu taas korda said. Kui inimesel on müstiline vajadus regulaarselt oma taju muuta, siis kanep on selleks leebem ja ohutum variant kui alkohol.

Kui inimene iga päev teeb tund-kaks järjest kestvustrenni ja tal mitte kuidagi “teist võhma” peale ei tule, siis tasuks kaaluda aeg-ajalt kanepitarvitamist kuni “teine võhm” peale tulema hakkab ja trennitegemine meeldivaks muutub. Endokannabinoidsüsteemi defitsiiti spekuleeritakse olema mitme müstilise haiguse ja sümptomitekogumi põhjuseks. Selles valdkonnas on teadus aeglane arenema, sest keelatud aine uurimiseks tarvilike lubade ja ka taimematerjali saamine on väga, väga keeruline.

Kui inimene on vähiravis, siis levinud kõrvalmõju on oksehood ja isupuudus. Patsiendid on kirjeldanud, et kui tuleb järjekordne oksehoog, siis mahv kanepisuitsu või tilgake kanepitinktuuri keele peale ja läheb üle. Tegu on trikiga, mida kuuldavasti ka Eestis vähiravi osakonnas patsiendid üksteisele õpetavad, sest see on efektiivsem kui tabletid, mida samaks eesmärgiks jagatakse.

Mis puudutab tarbimise viisi, siis suitsetamine on kahtlemata kõige rohkem tervist kahjustav viis seda teha. Märksa paremad viisid on kanepiõli, alkoholipõhine tinktuur või kanepivõi näiteks küpsise formaadis. Suitsetamise eeliseks on hästi kiire mõju, mis näiteks oksehoo ärahoidmiseks võib olla väga, väga vajalik. Kel liiga palju raha, see saab osta endale ka vaporisaatori - seade, mis kuumutab kanepiürdi temperatuurile, kus soovitud ained lenduvad, aga põlemise protsessi ei toimu ja tõrva tekib oluliselt vähem.

8. Mis on sinu kõige halvem kogemus seoses kanepiga?

Mul on olnud halbu kogemusi alkoholiga ja tubakaga, aga ma ei ole saavutanud kanepiga mitte midagi isegi ligilähedast. Pärast joomist ma olen kaks korda oma elu jooksul ärganud peadpidi omaenda okseloigus. Tubakas on mind ropsima pannud, aga ikka pahvin edasi, sest sõltuvus. Kanepiga kõige “hullem” kogemus on olnud midagi stiilis “hakkasin muretsema asja X pärast, aga siis tuli meelde, et vahel kanep paneb muretsema ja otsustasin oodata kuni kaineks saan, et objektiivselt asja X kaaluda.”

9. Öeldakse, et enne kl 12 ei sobi alkoholi jooma hakata, oled joodik (olen kuulnud ka, et enne 11) -- mis kell on paslik teha päeva esimene joint?

Traditsiooniline kanepitarvitamise “püha kellaaeg” on 4:20 pärastlõunal ja sellel numbril on väga segane päritolu. Kui ma olen regulaarse kanepitarvitamise perioodidel eelmine õhtu popsutanud, siis järgmine hommik on hea enesetunne ja ma üritan siis kõik vajaliku tolle päeva töö ära teha enne kui ma esimese jonku peale mõtlema hakkan.

10. Oled sa mõelnud sellele, et kuna kanep jääb inimorgamismis testidega tuvastatavaks  kuni kuuks ajaks, siis ta suure tõenäosusega mõjutabki sind kogu aeg --- erinevalt näiteks alkoholist, mille peatäie saab välja magada üsna ruttu, samuti mõned teised droogid?

Probleem testidega on see, et need tuvastavad peamiselt toimeainete väheaktiivseid või mitteaktiivseid metaboliite. Mõjuga molekul on ammu ära lagunenud, aga mitte täielikult aatomiteks, vaid selle jupid on ümber korraldatud ja keha jaoks on tegu sisuliselt prügiga, mis aja jooksul organismist välja läheb.

Teisest küljest jällegi toodab inimkeha pidevalt samadele kannabinoidiretseptoritele mõjuvaid molekule, mõnel rohkem, mõnel vähem.

Tõenäoliselt on maratonisõltlase kehas pärast finišit rohkem kannabinoidiretseptoritele mõjuvaid molekule kui eelmisel päeval kanepit suitsetanud regulaarse tarvitaja süsteemis. Ma ei väida, et tegu on identsete molekulidega, vaid et need mõjuvad samadele retseptoritele ja et teatud kogus nendele retseptoritele mõjuvaid aineid on meie kehades pidevalt, sõltumata kanepitarvitamisest.

Samas ei tasu kindlasti alatähtsustada alkoholi negatiivset mõju. Suurem kogus alkoholi võib põhjustada ajukahjustust. See on märksa permanentsem muudatus kui kannabinoidi metaboliitide ajutine vereringes liikumine.

11. Kuidas suhtud teistesse narkootikumidesse (E, kokaiin, LSD, seened...) ja kas arvad, et kanepil peaks olema eristaatus?

E ja kokaiini osas arvamus puudub. Pole kunagi olnud huvi kummagi aine vastu. Pole ka proovinud.

2012 alguses võtsin esimest korda elus grammi seeni. Tegu on kogusega, kus midagi visuaalset ei näe, aga emotsioonid võtab lahti ja aitab neid paremini iseendal analüüsida. See grammine “tripp” oli piisav, et saada mitmeks kuuks jagu pikalt häirinud rängast depressioonist. Depressioonist vabaks saamine võimaldas mul tol hetkel pühenduda eesmärgile, võimaldas käia enesekindlalt raadios ja teles esinemas ja juba kuu aega hiljem korraldasin Eesti suurima meeleavalduse alates Laulvast Revolutsioonist ja Eesti jäi üheks vaid viiest riigist, mis ACTAt isegi ei allkirjastanud. See oli väga oluline argument ka Euroopa Parlamendile, mis mõni kuu hiljem ACTA lõplikult maha hääletas.

Kaks nädalat pärast meeleavaldust teatas ka Ansip, et ta ei soovi rohkem peaminister olla. Mäletades milline oli Eesti poliitiline skene enne ACTA-vastast meeleavaldust ja milliseks ta kujunes väga, väga kiiresti pärast meeleavaldust, siis see erinevus on öö ja päev. See oli Eesti kodanikuühiskonna taas-sünd. Väga, väga paljud inimesed on mulle öelnud, et see oli esimene kord nende elus, kus nad käisid meeleavaldusel ja et see kogemus oli nende jaoks elumuutev. See pani neid hoolima oma riigi tulevikust ja käekäigust, pani neid uskuma, et lihtinimesel on võimalik poliitikat mõjutada.

Ja kui ma poleks grammi seenega oma depressioonist tol hetkel jagu saanud, siis poleks seda kõike kindlasti juhtunud. Peaminstriks oleks ilmselt ikka veel Ansip, ACTA oleks Eestilt saanud allkirja ja, mine tea, äkki oleks ka Euroopa Parlament selle poolt hääletanud. Maailm oleks väga teistsugune.

Mis LSDd puudutab, siis ka seda olen proovinud, aga maksimaalselt pool doosi korraga. Mul ei ole mingit huvi suure koguse LSD või seentega tuleva visuaalia vastu ja ma ei taha kuhugi teise maailma ära trippida. Ainukesed korrad, mil ma olen neid kahte ainet tarvitanud, on olnud kas depressiooni leevendamiseks (olles eelnevalt läbi proovinud terve rea ametlikke antidepressante ja mitte abi saanud) või mingi väga raske isikliku probleemi läbi mõtlemiseks. Seal on nendest abi olnud ja säärast kasutusviisi uuritakse hetkel ka teaduslikult: www.maps.org

Professionaalne psühhoteraapia koos LSD või seente mikrokogustega (kus inimene mõju ei taju või tajub seda ülivähe) on uuringute järgi üllatavalt efektiivne teraapiaviis. See on valdkond, kus ei ole veel selgeid juhiseid arstidele ja põhjalikud kliinilised katsed alles käivad, aga isikliku kogemuse põhjal ja esmaste uuringutulemuste põhjal on mul väga suur lootus, et sellest saab paljudele inimestele efektiivsem ravimeetod kui antidepressandid.

12.  Kas keelaksid midagi senilubatust ära ja mis on su enda suhe näiteks alkoholi, tubaka, kohvi, tee, kasvõi shokolaadiga, mida kanepiaktivistid tihti ka droogide hulka liigitavad?

Alkoholi tarvitan haruharva. Tubakast olen sõltuvuses ja tahaksin loobuda, aga väga raske on. Kohvi joon igapäevaselt, aga maitse poolest eelistan teed. Šokolaadi armastab mu elukaaslane märksa rohkem kui mina.

Mu salajane lootus on, et kui mu äärmiselt konservatiivne kanepituru reguleerimise plaan läheb läbi, siis ühel hetkel hakatakse samamoodi reguleerima ka alkoholi. Alkohol on märksa ohtlikum ja kangem narkootikum kui kanep. Tubakas võiks olla saadaval apteegis ja enne pead ennast sõltlasena arsti juures arvele võtma. Sõltuvuspotentsiaali uuringud väidavad, et tubakas tekitab sõltuvust efektiivsemalt kui heroiin - isiklik võrdluskogemus mul loomulikult puudub. Kui ma saaks minna ajas tagasi, siis ma otsiks üles selle hetke, mil ma oma esimese sigaretipaki ostsin ja annaksin endale molli.

Ärakeelamine populaarsete narkootikumide puhul ilmselgelt ei tööta - see tekitab ainult musta turu. Mida riik saab teha on reguleerida narkootilisi aineid viisil, kus inimestel oleks senisest vähem kiusatust (reklaamikeeld, kinnised kanepikohvikud-baarid, toidupoes ei müü) ja kus inimestel oleks võimalikult vähe juurdepääsu, aga mingi legaalne juurdepääsumeetod siiski oleks. Täpselt seda üritan ma saavutada ka kanepiga.

Potentsiaalselt sõltuvust tekitavad mõnuained ei tohiks olla avalikus ruumis, aga kui mõni säärane aine on juba laialdase populaarsuse saavutanud ja ilmselgelt ei ole mõtet neid inimesi kinni panna, siis oleks mõistlik pakkuda inimestele mingisugust raskendatud viisi säärase hobiga turvaliselt tegelemiseks väljaspool avalikku ruumi.

Sest vastasel korral hakkab must turg vohama ja pressib kasumi otsinguil ka nende inimeste juurde, kes ei tohiks seda kraami tarvitada - enamasti alaealised ja halva eelsoodumusega inimesed.

Eestis sureb igal aastal ainuüksi alkoholi üledoosi rohkem inimesi kui sureb kogu musta turu narkootikumide üledoosidesse samal perioodil ja kui ma panen teleka käima, siis seal reklaamivad ilusad näitlejad mulle õlut, veini ja viina kui ehedaid eestlaslikke meelelahutusvahendeid. See on haige ja väärastunud olukord, millele ei ole ühtegi ratsionaalset õigustust peale selle, et iga surma pealt maksavad etanoolidiilerid meediakanalitele katuseraha.

Mitu eurot on vaja etanoolidiileril letti lüüa, et meedia ignoreeriks järjekordset viinasurma või näitaks ka purjus peaga surnuks sõitnud teismelise foto kõrvale viinareklaami?

Kui ETV Pealtnägija kajastaks alkoholi sama “ausalt” ja “erapooletult” kui kanepit, siis oleks Eestis ammu kuiv seadus ja omale koduõlut valmistanud inimesed istuks aastaid trellide taga, aga just erameediasse voolav alkotööstuse reklaamiraha paneb ajakirjanikke ignoreerima seda meeletut laibahunnikut ja tõenäoliselt seesama alkotööstuse reklaamiraha paneb ka Eesti meedia kirjutama negatiivselt ja eelarvamuslikult kanepist kui alkoholi võimalikust ohutumast konkurendist meie kapitalistlikus ühiskonnas.

Shit is fucked up. I’m doing my best to fix it.

13. See plaan, et kanepit võivad tarvitada ainult perearstilt tõendi saanud vaimselt terved inimesed, on idealistlik, aga kuidas väldiksid olukorda, mis valitseb näiteks samuti sõltuvust tekitavate rahustitega: inimesed müüvad oma retsepte sõltlastele edasi, kellel on sõltuvus juba tuvastatud ja kellele arstid rohkem välja ei kirjuta?

Lihtne vastus sellele küsimusele on, et tänapäeval saavad kõik Eesti inimesed oma kanepi kätte märksa lihtsamini kui nad saaksid minu plaani järgi. Kui ma võrdlen, et kas mul oleks raskem mustalt turult leida meditsiinilisi rahusteid või kanepit, siis mul pole õrna aimugi kust rahusteid saada. Ilmselt peaksin internetist tellima.

Kui kanepit oleks sama raske mustalt turult saada kui rahustitablette, siis oleks see märksa raskemini kättesaadav nii alaealistele kui ka inimestele, kes ei tohiks kanepit tarvitada. Seega rahustitele sarnane regulatsioon, loogiliselt võttes, oleks kanepi jaoks tohutu edasiminek - inimesed, kes seda vajavad, saaksid kätte ja mustal turul liiguks seda oluliselt vähem.

Kanepi sõltuvuspotentsiaal on madalam kui opioidipõhistel valuvaigistitel või isegi alkoholil ja tubakal. Kui arstirohtude, alkoholi ja tubaka puhul saame rääkida füsioloogilisest sõltuvusest ehk ärajäämanähud leiavad aset inimese bioloogias, siis kanepi puhul on need psühholoogilised - kerge ärrituvus paari päeva jooksul pärast pikka regulaarset tarvitamist, midagi sarnast nagu osadel naistel päevade ajal.

Kanepisõltuvus on kahtlemata leebem kui alkoholism ja seda esineb protsentuaalselt tarbijaskonnas oluliselt vähem kui alkoholitarvitajate hulgas alkoholismi.

14. Ja ikkagi --- ma olen palju reisinud näiteks USA-s, kus kanep on kas täiesti legaliseeritud või siis on seda meie mõistes päris suure koguse kaasas kandmine, oleneb osariigist. Nagu ka USA-s, olen kohanud palju pikaajalisi kanepisuitsetajaid Euroopas. Ja ma küll ütleks, et neis on teatavaid ühisjooni: teatav letargia, motivatsioonipuudus, mäluprobleemid... Nende inimestega suheldes ma küll ei tunne, et see kanepi kaudu "endokannabinoidsüsteemi reguleerimine" ainult hea ja kasulik oleks, nagu aktivistid seletavad. Kuidas kommenteerid seda?

Ma tahaks kohata seda aktivisti, kes kanepitarvitamist ainult "heaks" ja "kasulikuks" peaks. Ei ole veel kohanud sellist inimest.

Endokannabinoidsüsteemi stimuleerimisest me räägime ikkagi meditsiini kontekstis. Teatud terviserikete puhul võib sellest kasu olla. Kindlasti peaksid kanepipõhised preparaadid olema Eesti arstide arsenalis.

Mis puudutab niisama tarvitamist, siis on ka teisi küsimusi, millele peab vastuse leidma.

Oletame, et see stereotüüp pikaajalisest regulaarsest kanepitarvitajast vastab tõele. Mis oleks sellele inimesele kokkuvõttes kahjulikum: kas 20 aastat igapäevaselt kanepitarvitamist ja selle tõttu tekkinud mõningane letargia või paar aastat vangis istumist enesele ja sõpradele kanepi kasvatamise eest?

Letargia vs vangis istumine. Hmm.

Kui karistus iseenda ohustamise eest on inimesele vaimselt, füüsiliselt ja ühiskondlikult sada korda hullem kui kõige hullemad võimalikud terviseriskid, siis kas me peaksime riigi vägivallamonopoli täie võimuga seda inimest karistama? Saatma tööealise täiskasvanud inimese paariks aastaks maksumaksja raha eest kinnisele puhkusele, sest ta otsustas lõõgastuseks tarvitada leebemat narkootikumi kui see, mida riik talle legaalselt pakkus? MIKS?

Väga paljude inimeste peades on äärmiselt, äärmiselt loll eeldus. Nad arvavad, et kanepi legaliseerimise küsimus on kanepi lubamise küsimus. Absoluutselt mitte. Me ei saa valida kas kanep on meie ühiskonnas või ta pole meie ühiskonnas. Ta juba on siin. Ta ei lähe mitte kuhugi. Teda on palju ja ta on igal pool. Meie valik on, et kuidas me kanepiturgu reguleerime niimoodi, et võimalikud kahjud oleks võimalikult minimaalsed. Tänane olukord on halb ja saaks paremini. Minu plaan on parem kui tänane olukord, sest see vähendab kahjusid võrreldes tänase olukorraga.

Praegune regulatsioon on loonud olukorra kus lastel ja skisodel on lihtne kanepit kätte saada. See on vale ja see peab muutuma. Praegune regulatsioon on loonud olukorra, kus karistus iseenda vabatahtliku ja teadliku ohustamise eest on sada korda hullem kui potentsiaalne tervisekahju. See on vale ja see peab muutuma.

Ma üritan oma plaaniga tänast halba olukorda ohjeldada, saada seda riigi kontrolli alla ja vähendada kahjusid võrreldes tänase päevaga.