Depressioon
narko
petisest vägivaldne mees
alkoholism
blogijakarjäär
võlad
alkoholism
käestläinud teismeline tütar
rutiin
identiteedikriis
üksindus
alkoholism
esoteerikalaagrid
gurud
tõusiklus
käsimüük
netipettused
must maagia
poliitiline karjerism
üksikemadus
usk poolvääriskividesse
veel üks petisest vägivaldne mees
rasked haigused
prostitutsioon
paranoiateooriad
alaealise rasedus
arvatav algav dementsus
ja veel kord -- alkoholism
Need on probleemid, millega Kerttu Rakke uue raamatu, mis on järjeks 8 a tagasi välja antud "Küpsiseparadiisile ehk kaksteist kuud", tegelased kokku puutuvad. Usun, et aktuaalsete teemade ülesnoppimine ning nende oma kangelannade (kõik mõlema raamatu peategelased on naised) ellu põimimine on Rakke kui kirjaniku kõige tugevam külg. Ilma selle oskuseta poleks ta saanud seitse aastat Eesti üht edukaimat seebiseriaali "Kodu keset linna" kirjutada. Samuti võimeta kirjutada need tegelaste lood omavahel kokkuseotuks tervikuks.
Samas on raamatut lugedes kuidagi tunda, et kirjandus kui selline ei motiveeri autorit enam nii palju kui varem. Esimene "Küpsiseparadiis" oli kuidagi veenvam, kaasahaaravam, läbimõeldum ja-kirjutatum. Järg hakkab tööle umbes poole peal -- täpselt nagu film "November". Tegelased jätkavad oma eludega 8 aastat hiljem, samas tundub, et raamatu esimeses osas oli põnevusega jälgitavaid lugusid rohkem ning need lood viisid kuhugi välja rohkem kui nüüd.
Samas on tegemist ikkagi Eesti naistekazhanri kahtlemata säravaima esindajaga; ainsaga, kes siin valdab "Seksi ja linna" stiilis lugude jutustamist.
Seega ikkagi kindel lugemissoovitus.
Esialgu saadaval e-raamatuna ning märtsi algusest ka "päris raamatuna".
Monday, February 13, 2017
Thursday, February 2, 2017
Saade "Suud puhtaks" ETV-s
Mu ema, kui ta veel paremas konditsioonis oli, muretses pidevalt selle üle, et mul ei ole enam aastaid telekat. Et äkki ma jään millestki olulisest ilma.
Nii ei teadnud ma, kuhu end sisse mässin, kui läksin eile kutsutud saatekülalisena Urmas Vaino uude vestlussaatesse "Suud puhtaks". Vaino ise helistas (ja mu emale ta meeldib!) ning ma sain aru, et olen saates koos Juku-Kalle Raidi ning Marek Reinaasiga (esimene tuntud kui ajakirjanik ja poliitik, kes näitab häbenemata välja, et pitsi sisse ei sülita, teine muuhulgas ajalehe KesKus väljaandja ning kõrtsi Hell Hunt omanik). Paraku oli viimane kohale tulemata jäänud ning mulle ja Raidile ette nähtud tervelt 4 minutit telemaja puhvetis, enne kui siirduti stuudiosse. Raid võrdles Ossinovskit Hitleriga ning rõhutas inimese vaba tahet, mina jõudsin jagada mõtet, millele olin kinnitust saanud, saates meili Tervise Arengu Instituuti -- piirangud siiski vähendavad tarbimist. Ühtlasi jõudsin öelda, et minu arvates pole odav ja kergesti kättesaadav alkohol inimõigus.
Loomulikult olin saatesse kutsutud seoses oma alkoholidokiga.
Stuudios oli tohutult rohkem või vähem tuntud inimesi. Pipraviinatootjast Tiina Tauraitest koos Erki Lauriga perearstide, Tervise Arengu Instituudi esindajate, alkoholitootjate liidu inimeste ning Ossinovski endani. Lisaks mingi õllepruulija ja koduveinide spetsialist.
Üllatus-üllatus --- kõik muud probleemid jäid lõpuks kõrvale ning keskenduti alkoholitootjate muredele "räigete sanktsioonide" -- nii nad ütlesid! -- pärast. Sõna saada enam ei õnnestunud, kuigi mida saade edasi, seda rohkem seda tahtsin. Et öelda oma filmikogemuse põhjal -- tegelikult ei saa inimene, kellel juba on sõltuvus raskel kujul välja kujunenud, mitte kusagilt abi. Inimene, kes on mitu kuud järjest tina pannud, tundes ennast lõpuks nii vaimselt kui füüsiliselt kohutavalt, kutsudes kiirabi, kuuleb järgmist. Et lõpetagu ära; näe, näitajad polegi nii väga normist väljas, midagi ohtlikku ei ole ja haiglasse viia pole tarvis. Kiirabiga viiakse "hullumajja" ainult siis, kui on tekkinud ekstreemne seisund: alkoholipsühhoos ehk deliirium. Ei, rahusteid ei saa, Tallinna Kiirabi peaarst keelas ära nende joodikutele jagamise. Lisaks kuuleb, et kuskil kuu keskel, kui sotsiaaltoetused ja töövõimetuspensionid on maha joodud, on iga teine kiirabi väljakutse selline. Heal juhul saab oksendamisvastase süsti -- jah, inimese organism, kes on kuude kaupa joonud, reageerib sõltuvusaine juurdevoolu katkestusele räige, tundidepikkuse oksemaratoniga. Sellises seisu enda joonud inimesel soovitatakse minna tasulisse erakliinikusse, kus üks ööpäev läheb maksma umbes 130 eurot. Nädalane viibimine, mida on tegelikult pärast pikemat tsüklit vaja, ca 600. See on summa, mille lähedased ehk ühe korra kinni maksavad, aga mitte rohkem. Eriti kui haiglasviibimine lõppeb siiski värske energiaga uut tsüklit alustades.
Saatekülaliste hulgas olnud Maris Jesselt kuulsin, et tegelikult võetakse juba pool aastat joodikuid ka "hullumajja" vastu nüüd, samas üks teine allikas täpsustas, et tegelikult siiski ainult neid, kes on sealsamas haiglas alustanud võõrutusraviga, aga siiski uuesti jooma kukkunud.
Ja lõpuks veel natuke statistikat. Et see saate eeltöö poleks täiesti mõttetu.
Niisiis.
Eesti on vägagi juhtiv maa alkosurmade poolest. 100 000 elaniku kohta 22,03. Teisel kohal Leedu: 14, 77. Kolmas:Valgevene ja 14, 33.
Kõige selle kõrval tundub mingi käsitööpruulikoja mure selle üle, et kas saab või ei saa edaspidi Facebookis oma toodangut reklaamida ja kas tootefoto taust võib olla värviline või mitte, ikka enam kui tühine.
Nii ei teadnud ma, kuhu end sisse mässin, kui läksin eile kutsutud saatekülalisena Urmas Vaino uude vestlussaatesse "Suud puhtaks". Vaino ise helistas (ja mu emale ta meeldib!) ning ma sain aru, et olen saates koos Juku-Kalle Raidi ning Marek Reinaasiga (esimene tuntud kui ajakirjanik ja poliitik, kes näitab häbenemata välja, et pitsi sisse ei sülita, teine muuhulgas ajalehe KesKus väljaandja ning kõrtsi Hell Hunt omanik). Paraku oli viimane kohale tulemata jäänud ning mulle ja Raidile ette nähtud tervelt 4 minutit telemaja puhvetis, enne kui siirduti stuudiosse. Raid võrdles Ossinovskit Hitleriga ning rõhutas inimese vaba tahet, mina jõudsin jagada mõtet, millele olin kinnitust saanud, saates meili Tervise Arengu Instituuti -- piirangud siiski vähendavad tarbimist. Ühtlasi jõudsin öelda, et minu arvates pole odav ja kergesti kättesaadav alkohol inimõigus.
Loomulikult olin saatesse kutsutud seoses oma alkoholidokiga.
Stuudios oli tohutult rohkem või vähem tuntud inimesi. Pipraviinatootjast Tiina Tauraitest koos Erki Lauriga perearstide, Tervise Arengu Instituudi esindajate, alkoholitootjate liidu inimeste ning Ossinovski endani. Lisaks mingi õllepruulija ja koduveinide spetsialist.
Üllatus-üllatus --- kõik muud probleemid jäid lõpuks kõrvale ning keskenduti alkoholitootjate muredele "räigete sanktsioonide" -- nii nad ütlesid! -- pärast. Sõna saada enam ei õnnestunud, kuigi mida saade edasi, seda rohkem seda tahtsin. Et öelda oma filmikogemuse põhjal -- tegelikult ei saa inimene, kellel juba on sõltuvus raskel kujul välja kujunenud, mitte kusagilt abi. Inimene, kes on mitu kuud järjest tina pannud, tundes ennast lõpuks nii vaimselt kui füüsiliselt kohutavalt, kutsudes kiirabi, kuuleb järgmist. Et lõpetagu ära; näe, näitajad polegi nii väga normist väljas, midagi ohtlikku ei ole ja haiglasse viia pole tarvis. Kiirabiga viiakse "hullumajja" ainult siis, kui on tekkinud ekstreemne seisund: alkoholipsühhoos ehk deliirium. Ei, rahusteid ei saa, Tallinna Kiirabi peaarst keelas ära nende joodikutele jagamise. Lisaks kuuleb, et kuskil kuu keskel, kui sotsiaaltoetused ja töövõimetuspensionid on maha joodud, on iga teine kiirabi väljakutse selline. Heal juhul saab oksendamisvastase süsti -- jah, inimese organism, kes on kuude kaupa joonud, reageerib sõltuvusaine juurdevoolu katkestusele räige, tundidepikkuse oksemaratoniga. Sellises seisu enda joonud inimesel soovitatakse minna tasulisse erakliinikusse, kus üks ööpäev läheb maksma umbes 130 eurot. Nädalane viibimine, mida on tegelikult pärast pikemat tsüklit vaja, ca 600. See on summa, mille lähedased ehk ühe korra kinni maksavad, aga mitte rohkem. Eriti kui haiglasviibimine lõppeb siiski värske energiaga uut tsüklit alustades.
Saatekülaliste hulgas olnud Maris Jesselt kuulsin, et tegelikult võetakse juba pool aastat joodikuid ka "hullumajja" vastu nüüd, samas üks teine allikas täpsustas, et tegelikult siiski ainult neid, kes on sealsamas haiglas alustanud võõrutusraviga, aga siiski uuesti jooma kukkunud.
Ja lõpuks veel natuke statistikat. Et see saate eeltöö poleks täiesti mõttetu.
Niisiis.
Eesti on vägagi juhtiv maa alkosurmade poolest. 100 000 elaniku kohta 22,03. Teisel kohal Leedu: 14, 77. Kolmas:Valgevene ja 14, 33.
Kõige selle kõrval tundub mingi käsitööpruulikoja mure selle üle, et kas saab või ei saa edaspidi Facebookis oma toodangut reklaamida ja kas tootefoto taust võib olla värviline või mitte, ikka enam kui tühine.
Subscribe to:
Posts (Atom)