PÖFF-i filmid (ja üks muu)

Allied/ Liitlased
Selline klassikaline Hollywoodi psühholoogiline thriller /sõjafilm, kaasahaarav ja suurepärase kunstnikutööga. Vähemalt mina suudan hästi aega veeta, vaadates ajastugrimmi ja punase huulepulga toone, milletaolisi enam eriti ei kanta, 1940ndate kostüümide erinevust prantsuse kolonialistide Casablancas ja Londoni boheemlaslikes ringkondades, vaheldumisi psühholoogilise pingega laetud sõjastseenidega. Lisaks meenutas lugu Graham Greene`i lühiromaane, mida üks peategelastest seal muuseas luges.

Ja nüüd PÖFF. Vaatasin kolme filmi festivali kahel viimasel päeval. Valisin need festivali koduka kirjelduste järgi -- ja pean tunnistama, et filmid on seal nii üles kiidetud, et järgneda võib pettumus.

Rahvuse sünd / Birth of a Nation
Kirjelduse järgi ülioluline ajalooline film mustanahaliste orjade ülestõusust 19. sajandi USA lõunaosariikides ning selle juhist, Nat Turnerist. Mitu olulist auhinda viimaselt Sundance`i festivalilt, seal 12,6 miljoni USD eest maha müüdud jne. Üllatus-üllatus, tegu on millegi teleteatrisarnasega, kus kaadris pole kunagi naljalt üle 10 inimese näiteks. Karakterid on äärmiselt mustvalged; nagu ameeriklased ütlevad : literally and figuratively speaking. Kõik valgenahalised tegelased on moraalsed värdjad, kõik meessoost valged tegelevad ERANDITULT mustanahaliste orjade piinamise, vägistamise ja tapmisega. Kas auhinnad oluliselt festivalilt tulid süütundest? Kuna arvestasin järgmise seansi algusega valesti, lahkusin saalist umbes pool tundi enne filmi lõppu, olles enne otsustanud, et kui film on kaasahaarav, siis ma seda ei tee. Enne viimast pooltundi polnud orjade ülestõusu kohta mitte mingeid vihjeid.

Fashionista
Võib öelda, et sattusin vihma alt räästa alla, lahkudes eelpoolkirjeldatud filmi seansilt Fashionistat vaatama. "Teleteatri asemel tudengifilmi vaatama", mõtlesin. Montaazh tundus kuidagi vanamoeline, samuti filmi läbiv psühhedeelia, nagu 1960ndate lõpu eksperimentaalkinost, meenutades legendaarse Donald Cammelli filme (soovitan kõigil vaadata temast tehtud dokki "The Ultimate Performance"!). Sama võib öelda tegelaste identiteetide vahetussemineku, lisaks läbi filmi korduvate kaadrite kohta. Oli ju Cammelli filmiideaal see, et kõik toimuks ühel ajal. Kõik saab selgeks ja sobitub ühele kohale filmi lõpulausega: "Inspireeritud Nicolas Roegi filmidest". Donald Cammelli ja Nicolas Roegi filmide autorlus on omaette teema, aga sellega enda kurssi viimiseks soovitan vaadata eelpoolmainitud dokki.

Suited/ Ülikonnas
Tehniliselt laitmatu, suure USA telekanali HBO produtseeritud (kaasprodutsent Lena Dunham) dokk transseksuaalsetele klientidele keskendunud rätsepatöökojast NYC-is. Olen alati arvanud, et üks viis teha mitteköitvat dokki on mitte vaatajat filmi tegelastega piisavalt tuttavaks teha, näidates neid peamiselt aktsioonis. Ükskõik kui kinematogeeniline taoline aktsioon on (hiljuti vaatasin just dokki Itaalias tegutsevatest eksortsistidest), muutub see ilma tegelasi puudutava sügavama plaanita siiski mingi hetk ühetaoliseks. Sellel filmil, mida praegu arvustan, seda viga tehtud pole, nii möödub 1 tund ja 18 minutit seda jälgides ilma igavust tundmata.

Päeva kangelane

Lähen läbi tuisu ja lume vanalinna nurgatagusesse, Soho tuleb vastu. Lähen läbi mahajäetud restoraniköögi ja baarimööblit täis käänulisse võlvlaega akendeta keldrisse, mille ühes otsas on uue (sõna otseses mõttes!) kunstniku ateljee. Seinal olevast telekast tuleb maheda häälega tai chi õppevideo. Samasuguse maheda tooniga räägib nüüd seda idamaist ala harrastav kunstnik ise.
Viirukihõng ei suuda päriselt enda alla matta õhus hõljuvat ning keskaegset atmosfääri süvendavat reoveelõhna. Kuulen, et see on enda sisemise puhastamise väline tagajärg. See on nali. Sõna "energia" kasutatakse üldse palju. Saan aru,et päevakangelane on elanud läbi tõsise uuestisünni mitmel tasandil ning elatub nüüd kunstist. Sisekujunduse kohta kasutab ta väljendit "ruumikunst". Vaidlen vastu selle kasutamisele pressikas ning seletan, et sõna "sisekujundus", nagu ka "disain", sisendavad austust. Tõsiste idamaiste eetikute maailmavaadet näitab ka suhtumine keldris elavatesse rottidesse. "Need ei sega meid. Nad olid siin enne meid."
Kolm tundi hiljem olen läbi hämarduva vanalinna kodus tagasi. Olen kuulnud elust Tais, vaadanud kunstniku teoseid ning kirjutanud valmis pressiteate, asendades näitusetegija meedias tuntud hüüdnime tema praeguse, lisandunud keskmise nimega kodanikunimega.

Endine meelelahutusiärimees, praegune sisekujundaja, disainer ja kunstnik Toivo Freeman Pilt avab järgmisel teisipäeval, 15. novembril kl 14 oma esimese näituse pealkirjaga "Asian Lovers" restoranis Tai Boh (Vana-Viru 15).

Toivo Pilt on kunstnikuna iseõppinu, kui mitte arvestada maali-ja vitraazhistuudiumi legendaarse kunstniku ja sisekujundaja (Tai Boh, Manna La Roosa, Võitlev Sõna...) ateljees. Ka Toivo Freeman Pildi kontol on juba mitme restorani interjöör (Võit, Lovesexmoney, Sex Püstols Tallinnas, Skyhigh Phuketis Tais). Viimased neli aastat identifitseerib ta end eelkõige kunstnikuna ning spirituaalsel teel käijana.

Oma esimesel isiknäitusel "Asian Lovers" eksponeerib Toivo Freeman Pilt kolmemõõtmelisi erinevas formaadis teoseid, mida võib pidada omamoodi ikoonideks. Need on teostatud maalis, kollaazhis ning neid seob omavahel unikaalne peegelvitraazhitehnika. Viimase põhjal võib Freemani pidada ka Soho koolkonna esindajaks --- on ta ju löönud kaasa ka Manna La Roosa kujundustiimis ning taoline eksootilise hõnguga kitshilik ja värvirõõmus lähenemine iseloomustab ka tema näitusetöid. Mangad, Aasia jumalused, popsürrealistide võtted, kolmemõõtmelised kollaazhid popkultuuri esindavatest vidinatest, psühhedeelsed mustrid ja graffity-elemendid näitavad Toivo Freeman Pilti debütandi kohta ootamatult tervikliku ja omanäolise kunstnikuisiksusena, kellel on juba välja kujunenud isikupärane käekiri. Tema monumentaalsemate maalide, vitraazhide ja skulptuuride püsiekspositsiooni võib imetleda ja sellest energiat ammutada restoranis Sex Püstols (Narva mnt 19). Lisaks võib esile tuua kunstniku tegevust ka rõiva-, jalatsi-ja valgustidisainerina.

Kogu "Asian Loversi " ekspositsiooni taga on kunstniku isiklikud kogemused seikluslikust elust Bangkoki getos.

Näituse kuraator on Soho Fond ning see alustabTai Bohi  uut poliitikat eksponeerida Aasia restorani seintel interjööri kui restorani kontseptsiooniga haakuvat kunsti. 

Näitus jääb avatuks kolmeks kuuks ning kõiki teoseid on võimalik restoranist osta.

Tavaline performance`ikunst ja publik

Mul on kahju, et mul ei olnud võimalik vaadata Nu Performance Festivali kontseptuaalsemaid etendusi. Seda LA seksuaalkurjategijaid kaitsvat advokaati ja luuletajat, kes pidi laval esitama vägistamisanekdoote. Ivo Dimchevit, kes esines täna (reedel), kes pidi oma etenduse üles ehitama sõna otseses mõttes, sularahaga ära ostetud publikule, kes sellesama raha eest hakkab (või siis ei hakka) performance`is osalejateks.
Sest avaetenduse, Dana Micheli "Mercurial George"`i kohta ütlesin oma sõpradele kohe: "Tavaline performance`ikunst, ainult, et kellade ja viledega." (Ma olen üldse tähele pannud, et on üks eriline kiirarvustuste liik. See on see, mida ütled millegi -- kunstinäituse, filmi, etenduse -- kohta vahetult pärast selle nägemist. Aga ainult oma kõige lähedasematele inimestele. Need "arvustused" on 100% ausad. Ja koosnevad pahatihti paarist sõnast. "Ülihea." "Huvitav." "Hea." "OK." "Igav." "Mitte midagi erilist". "Mõttetu." "Täielik pask." "Hea, et sa ei tulnud." Loomulikult, juhul kui su arvamust küsib näiteks kultuuriportaal või kunstisaade, siis mõtled järele ja juhul, kui nähtu -kogetu oli mingilgi määral talutav, vormistad oma arvamuse mõneks(kümneks) läbimõeldud lauseks, tõmbad paralleele ja näed seoseid. Põhiline eesmärk on mitte kellegagi mitte millegi pärast mõttetult tülli minna. Ja mõnikord tundub see tülliminek muidugi ka OK...)
Aga tagasi kellade ja viledega tavalise performance`ikunsti juurde. Dana Micheli performance`is tundsin ära väga palju elemente, mida olen näinud väga paljudes etendustes. (Pool)alastus. Põrandal väänlemine. Kompulsiivsed liigutused. Asjatamine lavale kaasa võetud argiste, absurdselt mõjuvate esemetega. Sootemaatika. Rassitemaatika. Aa-- ja lõpunumber -- liibates ringiratast marssimine! Kõik vormistatud korrektselt tunniajaseks etenduseks, nagu need koreograafilised soolonumbrid  tavaliselt on. Väga korraliku heli ja valgusega. Tegelikult võingi Dana Micheli kohta öelda, et tal oli eelkõige väga huvitav ja mõjuv heli.
Ja nagu selliste etenduste puhul tihti, keskendud lõpuks esineja kehale. Hea, kui see on midagi ebastandartset. Kas on esineja ebatavaliste proprtsioonidega, väga suur või väga miniatuurne, ülevoolavate kehavormidega või just vastupidi, väga lihaseline. Eksootilist päritolu. Viimane toimib eriti Eestis, kus ühiskond on siiani monorassiline. Dana Micheli puhul oli mõnda aega huvitav vaadata ta vähemalt alastiolekus mehelikult mõjuvate proportsioonidega musklilise keha ning loodusrahvaid meenutavate rindade vastuolu.
Kui nüüd päris aus olla, siis ma pole kunagi uskunud, et üldse on fundamentaalset vahet performance`ikunstil, mida vaadatakse blackboxi teatrisaalis ning mida vaadatakse kultuuritehastes või muuseumides ja galeriides. Need piirid on üsnagi hajusad ning eks meeldib aegajalt tunnustatud koreograafidelegi väänelda industriaalsetel põrandatel, vahelduseks tantsusaali steriilsusele. Ja vastupidi -- mõnikord satub robustsemast keskkonnast pärit tegevuskunstnik teatri- ja tantsufestivalide rattasse.
Üks suurimaid erinevusi on publiku käitumises. Vabamas keskkonnas toimuvatel performance`festivalidel, mida olen omajagu vaadanud, neid korraldanud ja neist osa võtnud, on publiku käitumine täiesti vaba. On mõeldav ruumis ringi liikumine, enda asukoha vahetamine esineja suhtes, vaiksed (või ka lärmakad) kommentaarid, poole etenduse pealt lahkumine. Üks mis kindel -- esineja võib kindel olla, et enamus publikust jälgib teda algusest lõpuni (juhul kui), vaid siis, kui ta neid tõesti köidab. Eksperimentaalsema kestvusega  (loe: tunde või isegi päevi vältava) performance`i puhul ei jälgi võibolla keegi algusest lõpuni. Küllap sellega arvestades ei ole enamus etendusi kuigi pikad.
Koreograafilisema lahenduse puhul käitub publik nagu teatris. Jälgib algusest lõpuni toolidel istudes saalis. Naerab tihti. (Olen lapsest saati imestanud, mis võluvägi on teatrisaalil -- inimeste huumorilävi langeb ülimalt madalale. Iga liigutus lavalt võib esile kutsuda vaimustunud naeruturtsatusi saalist.)
Nagu ütles Dovlatov: "Tallinlased on heatahtlik publik. Ovatsioonid on alati tormilised."
Etiketti peab järgima. Avastasin Dana Micheli arvustusest kriitiku mürgise märkuse enda kohta. Ma nimelt lugesin esireas festivalilehte. Ja HAIGUTASIN! Kriitik ise oli etendusest absoluutselt lummatud ja  nähtavasti sallimatu selle suhtes, et keegi ei jälginud 100% ajast 100% tähelepanuga laval toimuvat. Mõtlesin, et issand jumal, kui sa nii lummatud olid, kuidas sa mu lehelugemist üldse tähele panid! Haigutamine, erinevalt pidevast itsitamisest, on vähemalt vaikne, ja festivaliajalehe lugemine peaks teatrietiketi järgi võrduma kavalehe sirvimisega. Mõni aasta tagasi käisin Kanuti Gildi Made In Estonia maratonil kahe purjus sõbraga, kellest üks oli sel ajal kultuuritehase direktor ning koos minuga kunstifestivalide korraldaja. Sõbrad jõid kaasavõetud alkoholi ja sekkusid pidevalt ja valjuhäälselt lühivormidesse. Kuna nad olid lõpuks väga purjus, karjusid nad teadustavale Priit Rauale järjekindlalt vahele: "Mis su nimi on? Mihkel Raud? Rein Raud?". Ikka ja jälle, kuni Priit Raud tuli nende ette istuma (meie ees olevad read tühjenesid meeletu kiirusega), ja pean tunnistama, et üsna vaimuka märkusega mõneks ajaks korra taastas.
Minul, kes ma polnud purjus, oli üsna lõbus.
Ma ei varja, et olen ise ka vähemalt mõned korrad vähemalt sama halvasti käitunud. Näiteks saksa kabareeartiste ahvideks sõimanud ja NYC-is kaasaegseid tantsijaid boolikausiga visanud.
Samas tegin kunagi Baltoscandalil telesaadet -- ja mu peale käis keegi korraldajatest kaebamas, et ma lahkusin ühe etenduse pealt poole pealt (tegelikult 5-10 minutit pärast selle algust) ning et mu kontsad klõbisesid seda tehes mööda metallist treppe! Ma tegin seal festivalil intervjuusid ning jätsin operaatori  kõnealust etendust filmima, leidsin ise, et see on vaatamiseks liiga igav ning etteaimatav -- ja kiirustasin vahepeal veel mõnda esinejat intervjueerima. Sain pärast veel mitme Eesti koreograafi käest sõimata. "Miks sa seda lõpuni ei vaadanud -- see oli NII HULL! See oli NII erootiline!" Ei olnud. Kerisin operaatori materjali hiljem montaazhiruumis paari minutiga kiirkorras edasi ja leidsin, et mul oli algusest saadik õigus olnud. Oli küll ettearvatav.
Ma pean tunnistama, et iga kord, kui saan aru, et olen sattunud teatrisaali, kus olen sunnitud viisakalt algusest lõpuni vaatama asja, mis mind tegelikult nii väga ei köida, tunnen ma puudust vabama atmosfääri järgi. Kultuuritehaste ja suviste performance`ifestivalide järele, kus keegi ei teeskle viisakusest huvi, vaid liigub eemale kas sõpradega juttu ajama või baari joogi järele. Või läheb lihtsalt minema. No sellise Vana-Kreeka või Shakespeare`iaegse publiku järgi, kelle jäägitu tähelepanu võitmiseks tuleb ka midagi märkimisväärset teha. Kes muul juhul keskenduvad oma piknikukorvile, veinile ja sõpradega vestlusele. Publiku järgi, kes võib osutada vastupanu.
Sest tegelikult on see, mida  tegevuskunstifestivalide esinejad pakuvad, oma sügavamalt olemuselt väga tihti üks ja seesama. Ainult kas natuke lohakamas või natuke korrektsemas vormistuses.

Käsitöösiidrihoiatus!

Õiendan veel natuke käsitöösiidrite kallal; tundub, et potheadide kõrvale on lisandunud veel teine isiklik lemmikvihkamisobjekt--- kohalikud väiketootjatest siidriajajad.

Käisin sõbrannaga ühes Kalamaja söögikohas --- kahjuks ei saa selle nime mainida. Sõbranna jäi natuke hiljaks, vaatasin menüüd, kus olid esindatud kõik Radaris promotud kohalikud siidritootjad, lisaks käsitööõlled. Mina õlut ei joo ega oska hinnata, sõbranna mingi määral küll. Võtsin vabaduse valida välja ühe joogi talle, mis kirjade järgi tundus huvitav. Muuseas, väga meeldiv noor teenindaja ütles, et ühtki kohalikest käsitöösiidritest ta ei julge soovitada. Küll aga leidsin ühe esmapilgul pigem õlle lahtrisse kuuluva vaarikamaitselise joogi, mille kohta teenindaja ütles, et pole seda veel proovinud.

Niisiis.

Rasberry Punch. Kohalik tootja, Tallinnast: Sori Brewing. Kõlab nagu "sorry", mis iseloomustab ka toodangut. See vaarikast ja linnastest valmistatud jook maitses täpselt nagu isevalmistatud hapu mahl. Niimoodi.... lamedalt ja ilma nüanssideta.No selline kodune lihtne hapu marjamahl, millest suhkru ja veega morssi tehakse. Isegi kerge alkoholi maitse puudus. Isegi niivõrd hapu, et sõbranna palus mett tuua ja lisas selle ise joogile. Kummalisel kombel see supilusikatäis mett muutis asja totaalselt -- tasakaalustas maitset ja tõi välja selle kogu iseloomu (ikkagi vaarikas!). Hind: 4 eurot 0,33 liitri eest.

Küll aga pani mõtlema, et mis toimub nende väiketootjate peas -- et kas nad ise oma tooteid ei proovi või paku oma sõpradele? Tootearendus, halloo?

Meeldiv teenindaja, kellele seda ka proovida andsime, ütles ei soovita ka seda kellelegi...

Sõbranna oli veel mingil määral patriootlikult meelestatud ja ütles siidri kaitseks, et Prantsusmaal toetatakse põllumajandust. Ma ei osanud muud lisada, kui et seal on seda aastasadu, kui mitte -tuhandeid harrastatud, ja et on nagu midagi ka, mida toetada.

Et võibolla Normandias aastal 1000 ka esimene partii päris ei õnnestunud.

Kui ma Facebookis kohalike käsitöösiidriteajajate hinnapoliitika kallal õiendasin, siis sain palju vastukaja --- ja paljud kaitsesid nii Eesti käsitööalkoholi kui disaini väidetega, et põlve peal nokitsemine ongi kallim kui masstootmine. Ja et eestlased pidavadki teiste eestlaste tehtut maha tegema ning suurkorporatsioone ülistama. Hmm, Lõuna-Euroopa tundmatud veinimäed kui suurkorporatsioonid...

Igal juhul otsustasin edaspidi kohalikke väiketootjaid võimalusel vältida ja usaldada natuke tuntumaid nimesid. Kuni mind keegi ümber ei veena, muidugi--olen alati avatud alternatiivsele vaatenurgale.Ühtlasi meenus, et Varnja galerii müüs edasi mingit päris head käsitöösiidrit, mille nimi hetkel ei meenu.

Seni aga soovitan eriti sellest joogist eemale hoida -- või siis tootjatel sinna lihtsalt mett lisada!