Allied/ Liitlased
Selline klassikaline Hollywoodi psühholoogiline thriller /sõjafilm, kaasahaarav ja suurepärase kunstnikutööga. Vähemalt mina suudan hästi aega veeta, vaadates ajastugrimmi ja punase huulepulga toone, milletaolisi enam eriti ei kanta, 1940ndate kostüümide erinevust prantsuse kolonialistide Casablancas ja Londoni boheemlaslikes ringkondades, vaheldumisi psühholoogilise pingega laetud sõjastseenidega. Lisaks meenutas lugu Graham Greene`i lühiromaane, mida üks peategelastest seal muuseas luges.
Ja nüüd PÖFF. Vaatasin kolme filmi festivali kahel viimasel päeval. Valisin need festivali koduka kirjelduste järgi -- ja pean tunnistama, et filmid on seal nii üles kiidetud, et järgneda võib pettumus.
Rahvuse sünd / Birth of a Nation
Kirjelduse järgi ülioluline ajalooline film mustanahaliste orjade ülestõusust 19. sajandi USA lõunaosariikides ning selle juhist, Nat Turnerist. Mitu olulist auhinda viimaselt Sundance`i festivalilt, seal 12,6 miljoni USD eest maha müüdud jne. Üllatus-üllatus, tegu on millegi teleteatrisarnasega, kus kaadris pole kunagi naljalt üle 10 inimese näiteks. Karakterid on äärmiselt mustvalged; nagu ameeriklased ütlevad : literally and figuratively speaking. Kõik valgenahalised tegelased on moraalsed värdjad, kõik meessoost valged tegelevad ERANDITULT mustanahaliste orjade piinamise, vägistamise ja tapmisega. Kas auhinnad oluliselt festivalilt tulid süütundest? Kuna arvestasin järgmise seansi algusega valesti, lahkusin saalist umbes pool tundi enne filmi lõppu, olles enne otsustanud, et kui film on kaasahaarav, siis ma seda ei tee. Enne viimast pooltundi polnud orjade ülestõusu kohta mitte mingeid vihjeid.
Fashionista
Võib öelda, et sattusin vihma alt räästa alla, lahkudes eelpoolkirjeldatud filmi seansilt Fashionistat vaatama. "Teleteatri asemel tudengifilmi vaatama", mõtlesin. Montaazh tundus kuidagi vanamoeline, samuti filmi läbiv psühhedeelia, nagu 1960ndate lõpu eksperimentaalkinost, meenutades legendaarse Donald Cammelli filme (soovitan kõigil vaadata temast tehtud dokki "The Ultimate Performance"!). Sama võib öelda tegelaste identiteetide vahetussemineku, lisaks läbi filmi korduvate kaadrite kohta. Oli ju Cammelli filmiideaal see, et kõik toimuks ühel ajal. Kõik saab selgeks ja sobitub ühele kohale filmi lõpulausega: "Inspireeritud Nicolas Roegi filmidest". Donald Cammelli ja Nicolas Roegi filmide autorlus on omaette teema, aga sellega enda kurssi viimiseks soovitan vaadata eelpoolmainitud dokki.
Suited/ Ülikonnas
Tehniliselt laitmatu, suure USA telekanali HBO produtseeritud (kaasprodutsent Lena Dunham) dokk transseksuaalsetele klientidele keskendunud rätsepatöökojast NYC-is. Olen alati arvanud, et üks viis teha mitteköitvat dokki on mitte vaatajat filmi tegelastega piisavalt tuttavaks teha, näidates neid peamiselt aktsioonis. Ükskõik kui kinematogeeniline taoline aktsioon on (hiljuti vaatasin just dokki Itaalias tegutsevatest eksortsistidest), muutub see ilma tegelasi puudutava sügavama plaanita siiski mingi hetk ühetaoliseks. Sellel filmil, mida praegu arvustan, seda viga tehtud pole, nii möödub 1 tund ja 18 minutit seda jälgides ilma igavust tundmata.
No comments:
Post a Comment