Sest avaetenduse, Dana Micheli "Mercurial George"`i kohta ütlesin oma sõpradele kohe: "Tavaline performance`ikunst, ainult, et kellade ja viledega." (Ma olen üldse tähele pannud, et on üks eriline kiirarvustuste liik. See on see, mida ütled millegi -- kunstinäituse, filmi, etenduse -- kohta vahetult pärast selle nägemist. Aga ainult oma kõige lähedasematele inimestele. Need "arvustused" on 100% ausad. Ja koosnevad pahatihti paarist sõnast. "Ülihea." "Huvitav." "Hea." "OK." "Igav." "Mitte midagi erilist". "Mõttetu." "Täielik pask." "Hea, et sa ei tulnud." Loomulikult, juhul kui su arvamust küsib näiteks kultuuriportaal või kunstisaade, siis mõtled järele ja juhul, kui nähtu -kogetu oli mingilgi määral talutav, vormistad oma arvamuse mõneks(kümneks) läbimõeldud lauseks, tõmbad paralleele ja näed seoseid. Põhiline eesmärk on mitte kellegagi mitte millegi pärast mõttetult tülli minna. Ja mõnikord tundub see tülliminek muidugi ka OK...)
Aga tagasi kellade ja viledega tavalise performance`ikunsti juurde. Dana Micheli performance`is tundsin ära väga palju elemente, mida olen näinud väga paljudes etendustes. (Pool)alastus. Põrandal väänlemine. Kompulsiivsed liigutused. Asjatamine lavale kaasa võetud argiste, absurdselt mõjuvate esemetega. Sootemaatika. Rassitemaatika. Aa-- ja lõpunumber -- liibates ringiratast marssimine! Kõik vormistatud korrektselt tunniajaseks etenduseks, nagu need koreograafilised soolonumbrid tavaliselt on. Väga korraliku heli ja valgusega. Tegelikult võingi Dana Micheli kohta öelda, et tal oli eelkõige väga huvitav ja mõjuv heli.
Ja nagu selliste etenduste puhul tihti, keskendud lõpuks esineja kehale. Hea, kui see on midagi ebastandartset. Kas on esineja ebatavaliste proprtsioonidega, väga suur või väga miniatuurne, ülevoolavate kehavormidega või just vastupidi, väga lihaseline. Eksootilist päritolu. Viimane toimib eriti Eestis, kus ühiskond on siiani monorassiline. Dana Micheli puhul oli mõnda aega huvitav vaadata ta vähemalt alastiolekus mehelikult mõjuvate proportsioonidega musklilise keha ning loodusrahvaid meenutavate rindade vastuolu.
Kui nüüd päris aus olla, siis ma pole kunagi uskunud, et üldse on fundamentaalset vahet performance`ikunstil, mida vaadatakse blackboxi teatrisaalis ning mida vaadatakse kultuuritehastes või muuseumides ja galeriides. Need piirid on üsnagi hajusad ning eks meeldib aegajalt tunnustatud koreograafidelegi väänelda industriaalsetel põrandatel, vahelduseks tantsusaali steriilsusele. Ja vastupidi -- mõnikord satub robustsemast keskkonnast pärit tegevuskunstnik teatri- ja tantsufestivalide rattasse.
Üks suurimaid erinevusi on publiku käitumises. Vabamas keskkonnas toimuvatel performance`festivalidel, mida olen omajagu vaadanud, neid korraldanud ja neist osa võtnud, on publiku käitumine täiesti vaba. On mõeldav ruumis ringi liikumine, enda asukoha vahetamine esineja suhtes, vaiksed (või ka lärmakad) kommentaarid, poole etenduse pealt lahkumine. Üks mis kindel -- esineja võib kindel olla, et enamus publikust jälgib teda algusest lõpuni (juhul kui), vaid siis, kui ta neid tõesti köidab. Eksperimentaalsema kestvusega (loe: tunde või isegi päevi vältava) performance`i puhul ei jälgi võibolla keegi algusest lõpuni. Küllap sellega arvestades ei ole enamus etendusi kuigi pikad.
Koreograafilisema lahenduse puhul käitub publik nagu teatris. Jälgib algusest lõpuni toolidel istudes saalis. Naerab tihti. (Olen lapsest saati imestanud, mis võluvägi on teatrisaalil -- inimeste huumorilävi langeb ülimalt madalale. Iga liigutus lavalt võib esile kutsuda vaimustunud naeruturtsatusi saalist.)
Nagu ütles Dovlatov: "Tallinlased on heatahtlik publik. Ovatsioonid on alati tormilised."
Etiketti peab järgima. Avastasin Dana Micheli arvustusest kriitiku mürgise märkuse enda kohta. Ma nimelt lugesin esireas festivalilehte. Ja HAIGUTASIN! Kriitik ise oli etendusest absoluutselt lummatud ja nähtavasti sallimatu selle suhtes, et keegi ei jälginud 100% ajast 100% tähelepanuga laval toimuvat. Mõtlesin, et issand jumal, kui sa nii lummatud olid, kuidas sa mu lehelugemist üldse tähele panid! Haigutamine, erinevalt pidevast itsitamisest, on vähemalt vaikne, ja festivaliajalehe lugemine peaks teatrietiketi järgi võrduma kavalehe sirvimisega. Mõni aasta tagasi käisin Kanuti Gildi Made In Estonia maratonil kahe purjus sõbraga, kellest üks oli sel ajal kultuuritehase direktor ning koos minuga kunstifestivalide korraldaja. Sõbrad jõid kaasavõetud alkoholi ja sekkusid pidevalt ja valjuhäälselt lühivormidesse. Kuna nad olid lõpuks väga purjus, karjusid nad teadustavale Priit Rauale järjekindlalt vahele: "Mis su nimi on? Mihkel Raud? Rein Raud?". Ikka ja jälle, kuni Priit Raud tuli nende ette istuma (meie ees olevad read tühjenesid meeletu kiirusega), ja pean tunnistama, et üsna vaimuka märkusega mõneks ajaks korra taastas.
Minul, kes ma polnud purjus, oli üsna lõbus.
Ma ei varja, et olen ise ka vähemalt mõned korrad vähemalt sama halvasti käitunud. Näiteks saksa kabareeartiste ahvideks sõimanud ja NYC-is kaasaegseid tantsijaid boolikausiga visanud.
Samas tegin kunagi Baltoscandalil telesaadet -- ja mu peale käis keegi korraldajatest kaebamas, et ma lahkusin ühe etenduse pealt poole pealt (tegelikult 5-10 minutit pärast selle algust) ning et mu kontsad klõbisesid seda tehes mööda metallist treppe! Ma tegin seal festivalil intervjuusid ning jätsin operaatori kõnealust etendust filmima, leidsin ise, et see on vaatamiseks liiga igav ning etteaimatav -- ja kiirustasin vahepeal veel mõnda esinejat intervjueerima. Sain pärast veel mitme Eesti koreograafi käest sõimata. "Miks sa seda lõpuni ei vaadanud -- see oli NII HULL! See oli NII erootiline!" Ei olnud. Kerisin operaatori materjali hiljem montaazhiruumis paari minutiga kiirkorras edasi ja leidsin, et mul oli algusest saadik õigus olnud. Oli küll ettearvatav.
Ma pean tunnistama, et iga kord, kui saan aru, et olen sattunud teatrisaali, kus olen sunnitud viisakalt algusest lõpuni vaatama asja, mis mind tegelikult nii väga ei köida, tunnen ma puudust vabama atmosfääri järgi. Kultuuritehaste ja suviste performance`ifestivalide järele, kus keegi ei teeskle viisakusest huvi, vaid liigub eemale kas sõpradega juttu ajama või baari joogi järele. Või läheb lihtsalt minema. No sellise Vana-Kreeka või Shakespeare`iaegse publiku järgi, kelle jäägitu tähelepanu võitmiseks tuleb ka midagi märkimisväärset teha. Kes muul juhul keskenduvad oma piknikukorvile, veinile ja sõpradega vestlusele. Publiku järgi, kes võib osutada vastupanu.
Sest tegelikult on see, mida tegevuskunstifestivalide esinejad pakuvad, oma sügavamalt olemuselt väga tihti üks ja seesama. Ainult kas natuke lohakamas või natuke korrektsemas vormistuses.
No comments:
Post a Comment