Käsitöösiidrihoiatus!

Õiendan veel natuke käsitöösiidrite kallal; tundub, et potheadide kõrvale on lisandunud veel teine isiklik lemmikvihkamisobjekt--- kohalikud väiketootjatest siidriajajad.

Käisin sõbrannaga ühes Kalamaja söögikohas --- kahjuks ei saa selle nime mainida. Sõbranna jäi natuke hiljaks, vaatasin menüüd, kus olid esindatud kõik Radaris promotud kohalikud siidritootjad, lisaks käsitööõlled. Mina õlut ei joo ega oska hinnata, sõbranna mingi määral küll. Võtsin vabaduse valida välja ühe joogi talle, mis kirjade järgi tundus huvitav. Muuseas, väga meeldiv noor teenindaja ütles, et ühtki kohalikest käsitöösiidritest ta ei julge soovitada. Küll aga leidsin ühe esmapilgul pigem õlle lahtrisse kuuluva vaarikamaitselise joogi, mille kohta teenindaja ütles, et pole seda veel proovinud.

Niisiis.

Rasberry Punch. Kohalik tootja, Tallinnast: Sori Brewing. Kõlab nagu "sorry", mis iseloomustab ka toodangut. See vaarikast ja linnastest valmistatud jook maitses täpselt nagu isevalmistatud hapu mahl. Niimoodi.... lamedalt ja ilma nüanssideta.No selline kodune lihtne hapu marjamahl, millest suhkru ja veega morssi tehakse. Isegi kerge alkoholi maitse puudus. Isegi niivõrd hapu, et sõbranna palus mett tuua ja lisas selle ise joogile. Kummalisel kombel see supilusikatäis mett muutis asja totaalselt -- tasakaalustas maitset ja tõi välja selle kogu iseloomu (ikkagi vaarikas!). Hind: 4 eurot 0,33 liitri eest.

Küll aga pani mõtlema, et mis toimub nende väiketootjate peas -- et kas nad ise oma tooteid ei proovi või paku oma sõpradele? Tootearendus, halloo?

Meeldiv teenindaja, kellele seda ka proovida andsime, ütles ei soovita ka seda kellelegi...

Sõbranna oli veel mingil määral patriootlikult meelestatud ja ütles siidri kaitseks, et Prantsusmaal toetatakse põllumajandust. Ma ei osanud muud lisada, kui et seal on seda aastasadu, kui mitte -tuhandeid harrastatud, ja et on nagu midagi ka, mida toetada.

Et võibolla Normandias aastal 1000 ka esimene partii päris ei õnnestunud.

Kui ma Facebookis kohalike käsitöösiidriteajajate hinnapoliitika kallal õiendasin, siis sain palju vastukaja --- ja paljud kaitsesid nii Eesti käsitööalkoholi kui disaini väidetega, et põlve peal nokitsemine ongi kallim kui masstootmine. Ja et eestlased pidavadki teiste eestlaste tehtut maha tegema ning suurkorporatsioone ülistama. Hmm, Lõuna-Euroopa tundmatud veinimäed kui suurkorporatsioonid...

Igal juhul otsustasin edaspidi kohalikke väiketootjaid võimalusel vältida ja usaldada natuke tuntumaid nimesid. Kuni mind keegi ümber ei veena, muidugi--olen alati avatud alternatiivsele vaatenurgale.Ühtlasi meenus, et Varnja galerii müüs edasi mingit päris head käsitöösiidrit, mille nimi hetkel ei meenu.

Seni aga soovitan eriti sellest joogist eemale hoida -- või siis tootjatel sinna lihtsalt mett lisada!