Protestantliku tööeetika ohud
Väidetavalt on katoliku ja õigeusu kirikute juures tegutsevatel kerjustel oma oluline funktsioon . Räbalates või vigane kerjus vihjab, et igaühe positsioon siin maailmas on ebakindel ja et hetkeheaolu eest tuleb tänulik olla. Protestantliku taustaga maailmas, kuhu meiegi kuulume, on aga lood teisiti. Maine edu on kindel märk kõrgemate jõudude soosingust ning rikkus tasu voorusliku elu eest. Eesti on küll üks kõige vähema usklikke maid maailmas, aga sajandite jooksul sisseharjunud hoiakute eest pole pääsu.
See protestantlik tööeetika on kohalikele varakapitalistlikele tööandjatele aga väga mugav. Nagu teavad kõik Eestis, juhtub siin väga tihti, et inimestele nende töö eest ei maksta. Need lood jõuavad tihti meediasse --- aga väga paljud ka mitte. Olen viimastel nädalatel kuulnud näiteks suurest kohalikust ehitusettevõtjast, kelle allhankega ehitatud uue kino puhul jäeti vähemalt osadele ehitusmeestele maksmata, samuti tuntud Eesti kirjastusest, kes on oma töötajatele juba mitme kuu palgad üle kandmata jätnud. Mõlemas firmas töötasid või töötavad mu tuttavate elukaaslased, nii et ebamäärastest kuulujuttudest on asi kaugel. Kuulsin, et kirjastuse jamadest ei tohi kellelegi rääkida --- äkki keegi arvab seepeale, et ettevõttel läheb halvasti... Eesti töövõtja on tihti uskumatult lojaalne. Aegajalt ei pea küll mõni vastu ning nii oleme ajakirjanduse kaudu kuulda saanud, et näiteks üks suurimaid Eesti kommertstelekanaleid ei tee tihtipeale oma töötajatega lepinguid. Ka mina ei näinud Tallinna TV-s kaks aastat oma kunstisaadet tehes mitte ühtegi kirjalikku kokkulepet. Suuline leping on ka leping, öeldi selle peale.
Nüüd lennutas end samuti töötajate palgaskandaaliga Eesti meediasse uus televisioon Kanal 8. End sellega sügisel sidudes teadsin ettevõtmise riske. Ega asjata kõik mu sõbrad-tuttavad, kes kuulsid, et produtseerin, toimetan ja juhin kultuurisaateid just avatavas uues kodumaises telekanalis, kommenteerinud seda afääri peaaegu identselt. „See on hulljulge!“, kuulsin korduvalt. „Õilis“, ütles hea tuttav Kanal 8 kontseptsiooni kohta, kui seletasin, et eesmärk on suures mahus omaproduktsiooniga saated, mitte sisseostetud formaadid või välismaised seriaalid. „Sellist televisooni oleks tegelikult vaja“ --- seda kuulsin ka hästi mitu korda. Olin nende kommentaaridega nõus ning tegin oma tööd edasi.
Nüüd teavad kõik, et Kanal 8-l ei ole läinud nii hästi, kui asutajad lootsid. Mitukümmend inimest on teinud üks kuni viis kuud ilma rahata või sümboolsevõitu tasuga tööd. Olulised investeeringud jäid kriitilisel hetkel saamata. Omanikel pole olnud telekanali tuleviku ja struktuuri kohta ühtset visiooni. Töötajatele ja hiljem juba meediale on õigel ajal piisavad selgitused juhtunu kohta võlgu jäädud. Olen isegi rääkinud nii oma sõpradele kui ajakirjanikele, kuidas tekkinud infosulus produtseerisin kõige kiuste kirjandussaadet edasi, sõites sponsori kinnimakstud bensiiniga Tartusse võttele, teel sinna kõigi tiimi liikmetega hädavajalikku klaasipuhastusvahendit klappides. See on ettevõtmise negatiivse alatooniga pealispind. Mille all on aga mitmekümne inimese usk ja lootused, koostöö ning pühendumine. Tegelikult ongi võibolla nii väikse rahaga uue eratelevisiooni asutamine võimatu. Aga võibolla ka mitte. Ja äkki on seesama meil kõigil sügaval seesistuv protestantlik tööeetika (ja kapitalismi vaim) just see, mis takistab kriitilisel hetkel tunnistamast, et ollakse hädas. Et võibolla ongi tehtud vigu, aga kindlasti pole need olnud pahatahtlikud. „Kapiprotestantidena“ on meil raske uskuda , et kui on ka läinud halvasti, ei tähenda see, et oleme vääritud ja väärtusetud inimesed. Ja et mõnikord tasub nii küsida kui ka vastu võtta nõu ja abi.
No comments:
Post a Comment