AJAKIRI "LIBUD"
Jõulujutt
Jõulujutt
Eile mõtlesin, et oleks tore saata vabanduseks lilled või shokolaadikarp koos vabandava kirjakesega kõigile inimestele, keda olen viimase vähem kui seitsme päeva jooksul avalikult solvanud. Et see oleks omamoodi tore kontseptuaalne zhest.
Et ma peaksin vabandama kõigi kunstnikupalga saajate ees, kuna reede hilisõhtul peolt tulles lugesin korraga mitut äraütlemist, sealhulgas kunstnikupalga oma, ja panin FB-sse üles mõtiskluse teemal, kas on OK soovida oma konkurentidele surma. (Jah, ma jätkuvalt pean end nende konkurendiks, kuigi zhüriiliikmest väidetavalt kohaliku kunstiskeene juhtivideoloog avaldas hiljuti arvamust, et Warhol on sama kindla peale minek kui Tauno Kangro või Navitrolla. Ju mul on kõrge enesehinnang.)
Ühtlasi vaatasin uue geiklubi pilte ja üritasin tabada teatud naisteajakirja peatoimetaja fotosid ning kirjutada sinna kommenteeriks "lollid litsid". Ja sõimasin mu postituse kallal näägutanud tuntud naiskirjanikku staarnurisünnitajaks.
Naisteajakirja peatoimetaja blokkis mu pärast seda, kui avaldasin mõni päev hiljem siin Mustamäel ema järgi vaadates avaliku vabanduse, öeldes, et lolli litsi all ma kedagi muud kui tema ei mõelnud. See tundus hea nali. Pealegi ei salli see peatoimetaja mind niikuniii, kuna ma avaldasin oma blogis mõni kuu tagasi reportaazhi Evelin Ilvese saate salvestusest, aga tema on endise presidendiproua suurimaid fänne.
Ajakiri "Libud" (nimi muudetud) -- sellega oli mul umbes selline viha-armastuse suhe nagu praegu Objektiiviga. Ühelt poolt ei salli ma kummagi esindatud maailmavaadet, samas on/olid mõlemad kohati intrigeerivalt alternatiivsed. Ja mõningatele mõtetele, mida nad esindavad, kirjutan ma ka alla. Näiteks meeldib mulle Objektiivi ringitõmbamisevastane maailmavaade, samuti suudan ma enam mitte kuigivõrd praktiseeriva dominana siiski totaalselt suhestuda selles portaalis massiliselt avaldatud fetishipiltide ning geiparaadi fotodega. Ja mulle meeldivad ootamatud ja ekstreemsed meediafenomenid. Ja teada saada, "kuidas päris elu on". Kuigi ma ei arva, et rikkad pärijannad (kelle hulka ma kahjuks ei kuulu) elavad vähem "päris elu" kui hambutud üksikemad maal. Ajakiri "Libud" meeldis mulle, kuna sealt võis lugeda näiteks sellest, kuidas töötu kassapidaja Raplast asutab selle linna juba kolmandat esoteerikakeskust, samuti seda, kuidas 20 a kogemusega stripparist sai sujuvalt sensitiiv. Lisaks oli seal igas numbris mõni lugu väga vaestest ja puuetega lapsi kasvatavatest naistest. Mis olid loomulikult südantlõhestavad.Samuti ei põrganud "Libud" tagasi avaldamast üle lehekülje uduseid mobiiltelefoniga tehtud klõpse, kus portreteeritava nägu oli vaevu äratuntav hägus laik. Võiks peaaegu öelda, et tegu oli white trash-elu kirjeldava naisteajakirjaga, mis oli omamoodi võluv nagu Here Comes Honey Boo Boo, kui mööda vaadata faktist, et siin on kõik valged. Kuigi kogu see kohalik white trash niiöelda on loomulikult natsid ja kardavad 2015.a. kogu maailma 65 miljonist pagulasest Euroopasse jõudnud 1 miljonit (kellest siia on jõudnud vist käputäis ukrainlasi ning mõni afgaan) nagu tuld.
Ajakirja "Libud" põhimõte oli nähtavasti, et vaesed naised eelistavad odava välimusega toodet (sama fenomeni kirjeldas mulle juba 1990ndatel aastatel reklaamiagentuuris töötav sõber, kes kujundas odavpoeketi jaoks konserve, mis nägid välja, nagu oleks sildi trükkimisel midagi valesti läinud). Seega kasutati ennekõike "erakollektsiooni" kuuluvaid fotosid, või tegid intervjueeritavad endale ise meigi. Selle kohta kasutati väljendit "kodune". Seega neil üldiselt meikijat vaja polnud, välja arvatud vanemate daamide puhul, nagu Edda Paukson. Kelle meikimise otsa ma endale saingi. Proua Paukson oli imearmas, ja kogu see lugu nii intrigeeriv iseenesest, et mu fotograafist sõber tahtis omal algatusel pilte teha sellest, kuidas staarastroloogile fotomeiki teen. Pildid tulid imearmsad, ja ma panin need rõõmsalt oma FB meigilehele üles. Sain küll kohe varsti hüsteerilise telefonikõne peatoimetajalt, kes nõudis, et ma need maha võtaks ega nõustunud kompromissiga, et ma jätan mitte nende ajakirja fotograafi tehtud pildid üles, aga võtan igasuguse selgitava teksti ära. Konkurendid saavat haisu ninna nende plaanist staarastroloogiga. Võtsin suure kahjutundega fotod maha, proua astroloog andis vahepeal umbes kolm intervjuud "konkurentidele" ja koostas ka mõned horoskoobid, enne kui "Libud" enda omad avaldas uuel aastal. Sain sealt veel korra tööd ning mõne aja pärast liideti "Libud" natuke glamuursema, aga muidu analoogse väljaaandega "Litsileht" (nimi muudetud).
Et ma peaksin vabandama kõigi kunstnikupalga saajate ees, kuna reede hilisõhtul peolt tulles lugesin korraga mitut äraütlemist, sealhulgas kunstnikupalga oma, ja panin FB-sse üles mõtiskluse teemal, kas on OK soovida oma konkurentidele surma. (Jah, ma jätkuvalt pean end nende konkurendiks, kuigi zhüriiliikmest väidetavalt kohaliku kunstiskeene juhtivideoloog avaldas hiljuti arvamust, et Warhol on sama kindla peale minek kui Tauno Kangro või Navitrolla. Ju mul on kõrge enesehinnang.)
Ühtlasi vaatasin uue geiklubi pilte ja üritasin tabada teatud naisteajakirja peatoimetaja fotosid ning kirjutada sinna kommenteeriks "lollid litsid". Ja sõimasin mu postituse kallal näägutanud tuntud naiskirjanikku staarnurisünnitajaks.
Naisteajakirja peatoimetaja blokkis mu pärast seda, kui avaldasin mõni päev hiljem siin Mustamäel ema järgi vaadates avaliku vabanduse, öeldes, et lolli litsi all ma kedagi muud kui tema ei mõelnud. See tundus hea nali. Pealegi ei salli see peatoimetaja mind niikuniii, kuna ma avaldasin oma blogis mõni kuu tagasi reportaazhi Evelin Ilvese saate salvestusest, aga tema on endise presidendiproua suurimaid fänne.
Ajakiri "Libud" (nimi muudetud) -- sellega oli mul umbes selline viha-armastuse suhe nagu praegu Objektiiviga. Ühelt poolt ei salli ma kummagi esindatud maailmavaadet, samas on/olid mõlemad kohati intrigeerivalt alternatiivsed. Ja mõningatele mõtetele, mida nad esindavad, kirjutan ma ka alla. Näiteks meeldib mulle Objektiivi ringitõmbamisevastane maailmavaade, samuti suudan ma enam mitte kuigivõrd praktiseeriva dominana siiski totaalselt suhestuda selles portaalis massiliselt avaldatud fetishipiltide ning geiparaadi fotodega. Ja mulle meeldivad ootamatud ja ekstreemsed meediafenomenid. Ja teada saada, "kuidas päris elu on". Kuigi ma ei arva, et rikkad pärijannad (kelle hulka ma kahjuks ei kuulu) elavad vähem "päris elu" kui hambutud üksikemad maal. Ajakiri "Libud" meeldis mulle, kuna sealt võis lugeda näiteks sellest, kuidas töötu kassapidaja Raplast asutab selle linna juba kolmandat esoteerikakeskust, samuti seda, kuidas 20 a kogemusega stripparist sai sujuvalt sensitiiv. Lisaks oli seal igas numbris mõni lugu väga vaestest ja puuetega lapsi kasvatavatest naistest. Mis olid loomulikult südantlõhestavad.Samuti ei põrganud "Libud" tagasi avaldamast üle lehekülje uduseid mobiiltelefoniga tehtud klõpse, kus portreteeritava nägu oli vaevu äratuntav hägus laik. Võiks peaaegu öelda, et tegu oli white trash-elu kirjeldava naisteajakirjaga, mis oli omamoodi võluv nagu Here Comes Honey Boo Boo, kui mööda vaadata faktist, et siin on kõik valged. Kuigi kogu see kohalik white trash niiöelda on loomulikult natsid ja kardavad 2015.a. kogu maailma 65 miljonist pagulasest Euroopasse jõudnud 1 miljonit (kellest siia on jõudnud vist käputäis ukrainlasi ning mõni afgaan) nagu tuld.
Ajakirja "Libud" põhimõte oli nähtavasti, et vaesed naised eelistavad odava välimusega toodet (sama fenomeni kirjeldas mulle juba 1990ndatel aastatel reklaamiagentuuris töötav sõber, kes kujundas odavpoeketi jaoks konserve, mis nägid välja, nagu oleks sildi trükkimisel midagi valesti läinud). Seega kasutati ennekõike "erakollektsiooni" kuuluvaid fotosid, või tegid intervjueeritavad endale ise meigi. Selle kohta kasutati väljendit "kodune". Seega neil üldiselt meikijat vaja polnud, välja arvatud vanemate daamide puhul, nagu Edda Paukson. Kelle meikimise otsa ma endale saingi. Proua Paukson oli imearmas, ja kogu see lugu nii intrigeeriv iseenesest, et mu fotograafist sõber tahtis omal algatusel pilte teha sellest, kuidas staarastroloogile fotomeiki teen. Pildid tulid imearmsad, ja ma panin need rõõmsalt oma FB meigilehele üles. Sain küll kohe varsti hüsteerilise telefonikõne peatoimetajalt, kes nõudis, et ma need maha võtaks ega nõustunud kompromissiga, et ma jätan mitte nende ajakirja fotograafi tehtud pildid üles, aga võtan igasuguse selgitava teksti ära. Konkurendid saavat haisu ninna nende plaanist staarastroloogiga. Võtsin suure kahjutundega fotod maha, proua astroloog andis vahepeal umbes kolm intervjuud "konkurentidele" ja koostas ka mõned horoskoobid, enne kui "Libud" enda omad avaldas uuel aastal. Sain sealt veel korra tööd ning mõne aja pärast liideti "Libud" natuke glamuursema, aga muidu analoogse väljaaandega "Litsileht" (nimi muudetud).
Ja eile blokkis mind ära tegelikult imearmas Mart Ummelas, kuna tegin nalja Ekspressi portreeloos temast kirjeldatud Ummelase töö üle. See koosnes ühe vestlussaate juhtimises nädalas, samuti pressiteadete saatmisest ning Tallinna TV FB -lehele "ebakorrektsete" postituste tegemises. See oleks mu unelmate töökoht, kasvõi poole kohaga, neil päevil, kui siin Mustamäel oma haige ja vana ema järgi vaatan.
Ja kui osade solvatute ees olen juba vabandanud (naiskirjanik; üks luuletaja, kellele tunnistasin, et võisin teda küll sitaks luuletajaks sõimata, aga tegelikult nii ei arva, kuna pole ta luulet lugenudki; üks kunstnikupalga saaja) ja ma tegelikult arvan, et neil polegi häda midagi, siis Ummelasest on mul küll südamest kahju.
Aga kulleriga talle millegi saatmiseks on mul vaja ta telefoninumbrit (ta aadressi kinnisturaamatu andmetel omamoodi nuhkimisgeeniusest sõbranna juba saatis). Seega, üleüldise jõulurahu huvides oleksin äärmiselt tänulik, kui keegi selle mulle annaks.
Aga kulleriga talle millegi saatmiseks on mul vaja ta telefoninumbrit (ta aadressi kinnisturaamatu andmetel omamoodi nuhkimisgeeniusest sõbranna juba saatis). Seega, üleüldise jõulurahu huvides oleksin äärmiselt tänulik, kui keegi selle mulle annaks.
No comments:
Post a Comment